Mary ja Mari🌳❤️🌸

 Palun tee tassike teed ja naudi kapiproua "pisikest" jutukest... ❤️

Ega ma seda algust mäletagi, aga see puu millest ma tehtud olen kasvas suures paksus metsas väikse maja õue peal. Oli juba siis suur ja võimas puu ja alumise jämeda oksa küljes oli kiik, millel pere pisike piiga kiikus! Iga hommik jooksis punaste juustega pisike tüdruk puud kallistama ja seejärel ronis kiigule ja lõõritas laulda kõva häälega: "Ema emake, tirtsuke on üleevaal, ootab sooja piimaaa ja pehmet saiiaaa memme moosiigaa!!!" Ja selle peale tuli maja paremast tiivast, kus asus laut, kõige ennem üks kõvaa ammmuuuu... see oli siis hommiku tervitus Maasult ja siis ka kohe oodatud kalli emakese hääl: "Hei Hei, mu kallike... mu väike laululinnuke, pese silmad, käed... olen kohe sinuga, sa näed!" Koos kurnati piim ja lasti kaevu kaissu jahedasse. Toas ootas soe puder pliidiahjus ja värske piim oli juba laual koos moosi ja saiaga. Kui piiga oli kõhu täis söönud siis oli ka temal oma tööd teha, kanadele teri vaja visata ja jänkudele isa poolt hommikul niidetud hein väikse käruga ette viia. Peale seda tuli emaga koos Maasu karjamaale viia ja tagasi tulles hõbepaju all ojas konnakullesed uuesti üle lugeda, aga alati oli see arv väga imelikult kõikuv ja lõpp läks ikka sassi ema hõike peale, et: "Aeee..aeg on edasi vanaema juurde minna." Väikse piiga vanaema oli üks hiiglama põnev ja vägev naine, ta juuksed olid vaatamata eale ikka leekivpunased ja silmad sinised ning Tema hääl oli kangest-tugev ja kõva, et kui ikka sõna sealt tuli, siis sellele vastu ei vaieldud! Pisipiiga teadis seda täpselt aga teadis ka seda, et tema oli erand ja oli memmekese kullatükk! Vanaema juurde jõudes teadis piiga täpselt mis tulemas, kõigepealt ajasid ema ja memm naistejutte ja tema mängis suure halli kass Antsuga ja kui ema pidi minema põllule rohima siis piiga sai vanaemaga koos metsa ja aasale minna... Ahjaaa, millega siis tegeles meie punase peaga vanaema, kelle nimi oli Mary..Mary... Mari?, eii, just MARY, Mary tuli Eesti metsa koos pisipiiga kange vanaisaga kes oli noorest põlvest meremees olnud ja sõitis merel kaubalaevas madrusena ja ühelt reisilt ta naases oma isakoju koos Maryga, kuidas Mary laeva sai ja kuidas sealt maha, sellest vaikis ajalugu... Olla teada, et oli olnud suur kaklus Šotimaa kõrtsis ja heledajuukseline mees olla tüdruku kaitseks välja astund ja peale seda olla tüdrukul valik selline, et kas jääda edasi nöögata või põgeneda koos võõraga kes teda kaitses. Muidugi Eestimaale jõudes ei olnud kerge seletada oma perele, et miks ja kuidas Maryga suhelda, keegi ju ei osanud peale vanaisa külas võõrast keelt, ja ega õieti vanaisagi... Kõik tuli tasa ja targu... sõnad, laused ja ka need kangemad sõnad õppis Mary kiiresti ära ja oskas neid ka kasutada kui vaja! Ta oli juba Eestimaale tulles näidanud oma uhket olemist ja särisevat pilku, et ei julenud siin keegi talle midagi öelda.. Igastahes sai ta kõigega hakkama ja sünnitas oma kallile merekarule nii muuseas heinateo vahel kaks poega ja tütre (nagu Tões ja õiguses see käis). Vanemas eas lõi välja ka Mary esiemade poolne anne, milleks oli ravitsemisvõimed ja selgeltnägemine... Mary teadis, et merekaru jääb vanemas eas laande... ja kui see päev mehed metsast tuli siis Mary vastu ei läinud... ja kõik teadsid, et Mary teab. Samuti teadsi kõik, et alati võis minna Mary juurde nii öösel kui päeval ja abi sai alati! Terve küla viimane kui üks mees ja naine austas Šoti Maryt ja tema pihta ei tulnud ühtegi halba sõna ega pilku! Ja kui Mary tütre perre sündis pisipiiga siis tütremees vaatas oma pisipiiga punast juust ja naeris, et siis... tere Mari! Nii sai siis pisipiiga oma nimeks Mari... ja nüüd siis just Mari!!! Aga tuleme siis sinna aega kus Mari oli oma vanaemaga koos ja parasjagu just lõunasel aasal.... ei nad ei tee heina... vanaemal on käevangus suur korv ja see on juba peaaegu täis aasaõisi ja metsataimi, juurikaid... teate ju ravimtaimed juurikad, õied, lehed... koos taimi korjates ja vanaema laulu, võõrakeelset laulu kuulates lendas aeg alati linnutiivul! Ja see vanaema laul... pisike Mary oskas neid vanaema laule peast üksi olles laulda ja sai ka aru millest laulab, vanaema õpetas talle oma Šoti keele selgeks juba siis kui Mari emaga eesti keelt õppis. Samuti said selgeks Marile kõik metsa- ja aasataimed, mis tõvede jaoks mida kasutada ja kui kaua tinktuuri hoidma peab päikese käes või pimedas kapis! Aja möödudes kui vanaema juba vana oli ja kõiki ei jõudnud korraga aidata oli Mari ja ema koos otsustanud, et tüdruk läheb vanaema juurde abiks ja saab ka ööseks jääda kui vanaemal vaja abi kellegi põetamisel. Nii oligi, et päeval korjas Mari taimi, õisi ja sammalt ja vanaema riputas kõik taimed kodus kuivama kuidas vaja ja peale seda segasid koos tinktuure ja keetsid salve! Aegajalt käis pisipiigast sirgunud Mari kodus oma kiigel kiikumas ja laulis seal vaikselt puule eesti ja šoti keeles... (kapiproua ohkab) Mari teadis, et see mida ta teeb on tema tulevik ja ta armastas seda väga, isa ja vennad olid uuendanud vanaema maja ja teinud ka eraldi majakese aias haigetele kes kaugemalt tulnud ja vajasid ööbimiseks ulualust. Elumajas oli avardatud köögiosa, et oleks mugav taimede ja rohtudega õiendada ja katuse alla oli Mari saanud oma privaatse eluruumi suure küljeakna ja rõduga.. sellel ajal talumajakeses uskumatu asi, aga kuna üks vendadest oli puussepp, siis see õekese unistus tehti teoks ilma erilise vaevata!

See päev kui sadas vihma ja ilm oli udune... vanaema voodist enam ei tõusnud, kutsus Mari ja rääkis šoti keeles tüdrukule, et tuleb kaugelt Tema kodumaalt punase peaga mees Eesti metsa Marile meheks ja nad elavad koos väga kaua ja õnnelikult, ei puutu neid sõjad ja haigused ja ka nende küla on hoitud... Ja kui vanaema oli oma jutud rääkinud, hakkas Mari kõva häälega laulma memme Mary lemmiklaulu merekarust ja leekivast Maryst! Mary surus Mari kätt kõvasti ja sulges naeratades silmad...

 Edasine lugu on nagu Mary rääkis, uskumatul kombel tuli noore ravitseja Mari õuele punase peaga šoti keelt kõnelev mees ja kui see mees seal tammus teadmata kuidas anda märku punapäisele neiule, et on eksinud ja tahaks juua ja teed küsida tagasi külasse.. kuulis ta ehmatuseks tema enda keelset vastust, et saab kaevu ääres kustutada janu... puhata pingil ja pärast seda on võimalik ka, et Mari saab hobusega ta külasse viia!

See kõik oli ka Mari jaoks uskumatu aga ta teadis kes oli ta memm ja ta teadis ka juba ise, et see mees siit õuelt enam kaugele Šotimaale elama ei lähe... Ja kõik need ennustused Mary viimasel udusel ja vihmasel hommikul, kõik need täitusid ja Mari ja ta mees Artis olid külainimeste seas väga austatud ja nende käest käidi nõu küsimas tervise kohta ja kui oli vaja ehitada maja või osta uut looma, et kuna ja kus oleks see sobilik...

Nad elasid õnnelikult koos kaua kaua küla servas paksus metsas ja olid alati olemas oma külaelanikele!

Ja nad elavad edasi selles loos ja meie meeles! 🍀❤️🥰

Ja see lugu jõudis tänu selle Teieni, et oli üks pisike piiga kellel oli punane leekiv juus nagu ta vanaema Maryl. Ta käis kiikumas kiigel ja laulis, rääkis oma päevadest ja unistustest kallile puule!

Ja siin ma nüüd olen, et rääkida lugu Teile.. mida kuulsin kapilt mis on valmistatud sellest puust seal õuel... ja austusest selle toreda juttu eest saab see kapiproua vabaks vanast paksust värvikleidist ja saab nooreks kergeks lilleliseks metsaaasaks! Tänud sulle puu, et jagasid meile seda lugu! Kuulake ja te kuulate muinasjutte mis on olnud tegelikult!!! Elu on imeline!!! 🌸❤️🥰🌳