Elisabeth 🌹Peter

 

"Elisabeth, kuhu sa ennast jälle peitnud oled, tule kohe tuppa!"

Lihtsalt võimatu, kuidas võib üks noor neiu olla nii sõnakuulmatu ja alailma kaob ta kuhugi tundideks.. 

Anna ohkas; "Jumal tänatud, et härra on sõidus ja ei pea muretsema, et kuhu ta ainuke tütrar jälle tundideks kadunud on..."

Anna oli just tuppa minekuks maja ust avamas kui kaugelt kostus hobuse kapjade müdinat ja hetke pärast märkas ta maja esisele kruusateele jõudnud musta suurt iludust! 

"Oi sa püharistike! ELISABETHA!!! Kas oled unustanud, et sa ei või Mustlase lähedussegii minna! Kuidas sa jällegi oled selle metslase tallist välja saanud nii, et tallivalvur ei märganud?! Marss hobuse seljast maha!"

"Seekord saab ka isa sellest teada, enam ma seda ei varja ta eest! Ja ära vaata oma suurte vesiste silmadega mulle otsa, see ei tööta enam. Ma tean sinu oskusi ja tean, et kui vaja siis sa poed või läbi nõelasilma, et oma tahtmist saada!"

"Mine vii Mustlane talli ja anna ta isiklikult valvurile üle, ja ütle talle, et ta peale hommikusööki kohe minu juurde tuleks!"

"Ja peale seda jooksuga tuppa"

 

Nädal aega veel enne kui härra sõidust tagasi jõuab, ja kui kauaks ta koju jääb... seda ei tea ei jumal ega isegi kurat...

Anna kallas kannust endale teed ja istus kamina ette tugitooli, ta rüüpas lonksukese ja asetas teetassi enda kõrval olevale lauakesele... tee oli hea ja aromaatne, härra oli talle viimane kord kaugelt maalt toonud ilusa karbiga. 

Tuppa sammunud Elisabeth näeb, et tema kõige kallim toriseja on uinunud ja norskab tugitoolis magusalt. Elisabeth paneb tasakesi kaminasse puid, laotab oma tädikesele peale villase pleedi ja hiilib toast välja terassile.

Õues on ilus kuuvalge öö, ööbik laksutab ja aiaäärsete sirelite lõhn on vallutanud suure pilvena kogu maja ümbruse.. Elisabeth istub aiatoolile ja mähib salli endale tihedamalt ümber  ning sulgeb silmad. 

"Elisake, kallike aeg on voodisse minna!"

"Ja jaa ema, kohe.. ma korjan oma mänguasjad kokku ja panen nukukese voodisse! Ema kas lähme koos homme kõik linna?"

"Ei Elisake, homme lähen ma üksi, mul on vaja minna notari juurde ja ka õmbleja juurde... see kõik võtab palju aega ja on sinu jaoks liiga igav! Jääd tädi Annaga koju, isa jõuab homme, korja palun vaasidesse värsked lilled. Su isale meeldivad sinu korjatud aasalilled, kas toon sulle linnast klaaskomme ja vaatan ka äkki raamatupoodi, et kas on midagi uut ja põnevat?"

"Jah, palun palun vaata kas on uut looduseuurijate ajakirja! Nad lubasid, et uus väljaanne ilmuvat veel selle kuu viimasel nädalal ja nüüd on ju selle kuu viimase  nädala keskpaik! Seal on väga põnev järjelugu lossiaednikust ja tema võimest sattuda ikka põnevatesse seiklustesse ja nendest eluga pääseda."

"Elisabeth, kas sul ei ole vaja lauluraamatut ja äkki mõnda moeajakirja?"

"Ei emake, ei hooli.. vaatan neid Annaga piisavalt raamatukogus."

Elisabeth ronis voodisse, sulges silmad... 

Eii, keegi ei jäänud kaarikus ellu, miks hobune perutama oli hakanud, ei tea. Palju peegleid majas mustade looride all, mure, pisarad.. isa üha pikemad tööreisid... 

"Emaaa, emaa..." 

Elisabeth ärkas arusaamata kus ta viibib, hetke pärast kogus ta ennast ja taipas, et oli jällegi oma lapsepõlves käinud rändamas ja ikka see kurb lugu tuletas meelde, et on siin ilmas kaotanud kõige kallima... ta ohkas ja tõusis aiatoolist. 

Kuu oli taevast kadunud ja taevas roosatas, hommik oli saabunud. Ta hiilis tasakesi tuppa, tädi oli samuti öö tugitoolis mööda saatnud. Hetkel hakkas just liigutama ja oigas läbi une.  Elisabeth libises ruttu läbi toa ja jooksis trepist üles oma tuppa.

Ta kammis peegli ees juuksed, kallas veekannust kaussi vett ja pesi näo ja käed. Vahetades oma ratsutamisülikonda kleidi vastu, tundis ta äkki suurt nälga... ei tea kas kokk on juba ärganud?  

Ta kõndis vaikselt trepidest alla kööki, hommikupäike sillerdas pliidi kohal ripuvatel kastrulidel ja pliidi alla ei olnud veel tuld tehtud, kõik magasid.

Elisabeth võttis väikese korvi ja ladus sinna head ja paremat mida hetkel saada oli, ja seda seal köögis ikka jagus.

Eile hillisõhtul küpsetatud kukleid, mõned viilud sinki, juustu, kuivatatud datleid ja pisikese purgi marineeritud jalapenosid.

Sahvris oli põrandal pudelis imehea kali, paraja vurtsuga, ta kummardus seda võtma kui kuulis seljataga köhatust... Feliks isiklikult oli tabanud ta oma kuningriigist pätsamas.

Täpsustuseks siis, et Feliks on kokk, imeliselt tore ja lahke, kuniks ta saab olla oma valdustes ainuvalitseja ja momendil oli Elisabeth rikkunud piire. 

Elisabeth vaatas Feliksile silma, tehes oma kõige õnnetumat ja näljasemat kutsika nägu.. Ja see õnnestus! Feliksi süda oli sulatatud.

"Kõht tühi jah, oot ma kohe teen pliidi alla tule ja küpsetan sulle värsketest munadest omleti, praen sinki ja teen sulle kakaod."

"Feliks, Feliks kas võiksin äkki hommikusöögi ajaks neid asju süüa, hetkel tahaks veidike siit kaasa võtta nii öelda hommikuooteks- lähen mere äärde rannale jalutama."

Feliks noogutas, pani tüdrukule veel puuviljakooki paberisse ja käratas leebel toonil: "Aga nüüd marss ümberpöörd ja minema mu riigist, mul on tegemist!"

Elisabeth naeris ja põgenes korviga köögiuksest välja! 

Mere ääres oli rahulik, Elisabeth laotas lina laiali ja ladus korvi sisu enda kõrvale. Ta sõi isukalt pehmet kuklit juustu ja singiga, vahele krõmpsutas ta jalopenot.. ahhh kui heaaa oli see see valus terav maise suus, pisarad jooksid silmast.

Päike soojendas juba mõnusalt ja kõht oli täis, kajakad kaklesid millegi peale kaljudel ja kaugelt oli kuulda auriku vilet, Elisabeth vajus pehme sooja liiva peale ja jäi magama.

Kui ta silmad avas, nägi ta oma näos suurt musta nina jaaa suur roosa keel käis koheselt ka siuhti üle näo. Elisabeth purskas naerma: "tere tulemast ise kah härra suur, must ja karvane!" Ja härra ei lasknud end rohkem paluda, ajas nina korvi ja limpsas viimase kukli ja singiviilu hammaste vahele ja mõmises, matsutas ning urises mõnust! 

Kaugelt kostis vile, koer kangestus, vaatas korraks Elisabethile otsa- nagu tänaks viisakalt ja vabandaks kiire lahkumise pärast ja läinud ta oligi.

"Egas midagi, on minulgi aeg, ehk jõuan veel Feliksi lõunasöögi ajaks." Koju jõudes oli näha, et rahvast oli vahepeal juurde tulnud, Elisabeth

tänas enda vaistu, et ei olnud hobust tallist võtnud ja ka viisaka kleidi oli taibanud hommikul selga panna.

Kui ta siseõue jõudis, askeldasid teenijad tõldade ümber ja tassisid oma härrasrahva pagasit tubadesse.

Järsku kostis selja tagant käskiv hääl: "Hei tüdruk, oled sa siit majast?"

 

Elisabeth pööras ennast hääle suunas ja vaatas otsa st vaatas üles enda poole kärkiva madaamile, ta juuksed olid sassis, palged õhetasid ja ta lõhnas probleemide järele. "No mis sa passid, aita mul need kübarakarbid üles tuppa viia!"

Elisabeth turtsatas, kuid siis mõtles, et siis kübarakarbid, teeme nii! Ta pani korvi murule, haaras tõllast hunniku karpe ja küsis provokatiivselt: "kuhu ma viin need need kastid proua?" Ja kui talle oli suund kätte näitatud siis lonkas ta vasemat jalga ja ümises laulukest, kuulda oli "tilulei tidulei..ilus peig, kuri nõid.." Kui ta oli jõudnud teisele korrusele õige toa ukseni, sai ta aru millise probleemiga ta just oli vastastikku olnud, toauks mille taga ta seisis oli isa privaatne magamistuba...

Ja seest kostus isa meloodiline hääl, mis kõlas kuidagi väga rõõmsalt...

Elisabeth pani kübarakarbid viisakalt koridori lõppu, teenijate kambri ukse taha ja kõndis ilma koputamata isa tuppa sisse.

 

"Tere tulemast tagasi mu suur ja võimas papaaa, kas ma peaksin teadma midagi roheliste silmadega pikast blondiinist?!" Suur ja võimas papa hakkas kõva häälega naerma, "Tere mu pisike, teravahambuline! Kuidas elab Mustlane, ega sa talle liiga ole teinud oma kihutamisega täiskuuöödel?" 

 

Elisabeth pahvatas naerma ja kargas isale rõõmust kaela.  "Aa mida ma siin peaks siis veel tegema kui ei tegeleks Mustlasega? Siin on niii igav, ja vabandust, ma ei kavatse käia seal naisteklubis, kus juuakse ja mängitakse kaarte ja räägitakse oma mehi taga- jääb ära!"  Kostus uus naerukõmin, ja isa keerutas teda ümber enda nagu viieaastast. Aga Elisabeth oli juba selles eas, et isa pidi kosilasi ära saatma, väites, et vara veel- põhjuseks olid muidugi tütre sõnad: ma ei soovi lipitsevaid rahaahneid tüüpe siia ukse taha. Nii ei olnud julgenud enam mitu kuud keegi tulla. Isa oli leppinud täielikult sellega, et kui tuleb aeg ja õige mees, küll siis ka vastus jaatav tuleb!

Toredast taaskohtumisest tahtis veel keegi osa saada, uks avanes ja sisse astus madaam "pikk blond probleem". Pilt mis madaamile avanes oleks pidanud teda ehmatama ja tagasihoidlikkusele manitsema aga ei.

Täpselt sama toon, millega ta oli Elisabethi kamandanud kübarakarpe tassima kõlas nüüd ka Edwardi poole: "Hei! Kas sulle ei tundu häbematu tulla siia riideid vahetama ja tütrega kohtuma kui mina pean meie asjade eest hoolitsema, et need ka üles jõuaksid?!" Ja laskmata midagi vastata, tuli sealt veel ja veel ühte koma teist, aga Elisabethile tundus, et see "blond torn" ei olegi igale tuulele alluv... ta teadis täpselt mida ta mehelt nõuda võis ja kuna näidata oma armsamat poolt! 

Ja siis sai selle pöördumise au Elisabeth. "Tere pisike! Kui ma sind seal all nägin, sassis juuste ja tobeda väikseks jäänud kleidiga, ma teadsin kohe kes sa oled." Jutu jätkuks tuli helisev naer... Elisabeth nägi silmanurgast kuidas isa sulas seda naeru nautides. "Su isa rääkis mulle sinust iga päev ja usu, mu kujutluspildis olid sa täpselt selline nagu ma sind nägin.. ja su huumor on ka täpselt see mida ootasin, see ei ole halb! Kartsin, et mu kohvrid lendavad kuhugi taha aeda sigade ette, tänan, et need ikkagi riietusruumi ukse taha viisid!"

Elisabeth muigas, ta oli kohe taibanud, et see naine ei ole selleks, et korraks tulla. Isegi kui ta ise veel ei tea siis see maja on ammu oodanud seda "Pikka Blondiinist Probleemi".

"Elisabeth muide, me sõidame homme koos sinuga linna, et korrastada seda mida sinu kallis papa on unustanud, vahetame su garderoobi vastavalt sinu eale."

Elisabeth muigas.. ja lausus naerdes, et saab kindlasti põnev päev olema. Papa istus tugitoolis ja nautis olukorda ja naiste üksteise mõistmist... 

Järgmine päev viis neid tõld linna, ees seisis suur riidekaubamaja koos ehteosakonnaga. Elisabeth ei saanud isegi aru millisele karusellile ta oli istunud.

Pesu, korsetid, igapäevane riietus, pidulik, sportlik, jahiriietus... ehted, kübarad kingad, ... koos veedetud aeg kohvikus, tagatipuks juuksur, ta ei tundnud ka ise ennast õhtuks ära!"

 

Linnast tagasi sõites olid naised nii väsinud, et magasid juba peale esimest viit minutit kui tõlda istusid. Koju jõudes võttis vastu neid rõõmsameelne Edward, andes teada, et varsti on majas oodata palju külalisi ja tulemas on pidu! 

"Loodan, et saite linnast kõige uhkemad kleidid ostetud!?"  

"Jah papa, poed on tühjaks ostetud ja sinu pangaarve on nulli löödud, see oli väga väsitav. Ei taha kohe möelda mis selle raha teenimiseks veel peab tegema.

Head ööd!" Ta lisas veel:"Tänud Silvia, sinuga oli tore rääkida ja päeva veeta!"

Edward ja Silvia noogutasid mõlemad ja soovisid Elisabethile head ööd.

Päevad möödusid kiirelt, majas oli rohkesti saginat, majas juba olevad külalised veetsid õhtuti hallis aega- päeval aga oldi lehtlas või basseini juures.

Elisabeth hoidis eemale, ta ei tundnud ennast selles seltskonnas eriti mugavalt. 

Õhtused klaverikontserdid ja laulmine ei paelunud teda, tavaliselt tegeles ta teadusajakirjade uurimisega ja joonistas metsas nähtud taimeliike oma joonistusalbumisse. 

 

Peoeelsel õhtul tuli Silvia tema tuppa, et uurida mida Elisabeth homme selga panna plaanib ja, et ta saaks tal aidata soengut sättida ja riietuda. Et siis nagu pidu enne pidu, naeris Silvia.

Elisabethile see idee sobis, sest ausalt tal ei olnud aimu ka mida sellest suurest valikust mis nad kokku olid ostnud, peoks selga panna. Peale Silvia lahkumist toast keeras ta ennast voodile mõnusalt kerra, luges veel veidi ja siis kustutas tule ja jäi magama.

 

Ta kuulis läbi une, kuidas linnud laulsid- õhtul oli olnud soe ja ta oli akna avali jätnud. Päike ei olnud veel tõusnud. Elisabeth tõusis ja riietas ennast nagu tavaliselt kui kavatses nautida kiiret sõitu, tuult, merd ja päikesetõusu. Ta tõmbas oma vöö pingule, keeras juuksed üles mütsi alla ja pani oma pintsaku peale, seejärel jooksis trepist hiirvaikselt alla ja sulges enda järel suure välisukse nii oskuslikult, et olnud kuulda ühtegi häält.

Talliuksed olid avatud ja valvur magas tühjas lahtris heintes. Elisabeth hiilis mustlase juurde, Mustlane vaatas talle ülevalt alla sellise pilguga otsa, et lõpuks ometi, küll sa magasid kaua, ootasin alles kaua sind. Elisabeth lükkas vaikselt Mustlase lahtri ukse laiali ja talutas Mustlase välja, peale seda sulges ta lahtriukse ja juhatas hobuse välja.

Kõik oli läinud uskumatult libedalt ja talliust kinnipoole lükates hingas ta sügavalt hommiku jahedat õhku sügavalt kopsudesse.. ahhh.. kui hea see tunne oli.

Sadula selga saamine Mustlasele oli kerge.. hobune lasi kõik rihmad korralikult kinnitada ja ka päitste panemisel kummardus ta võimalikult madalale, et tüdruk ulatuks seda toimingut tegema ja et saaks juba minna.

Sadulasse saamiseks pani ta jala jalusesse, haaras mustlase lakast ja tõmbas ennast hooga ülesse.

See oli võimas tunne, hobune oli üleni  pingul ja ootas juba kannatamatult tüdruku märguannet.. ja siis see tuli, üle turja pehme käe silitus ja suudlus hobuse kaelale.. ohjad tõmbusid pingule ja külgedele käis jalgadest hoogne nõks... Ja juba vuhises tuul Mustlase lakas.. tüdruk hoidis suuna mere poole, päikese esimesed kiired sirutasid merest.

"Kiiremini Mustlane, kiireminii!" tüdruku silmades oli tuli ja ta ratsutas nagu vanakuri isiklikult ajaks teda taga ja ainuke päästja see tõuseb merest koos kuke kiremisega! 

 

Päike oli silmapiiril tõusnud ja nad olid mere kaldale jõudnud just õigeks ajaks. Silmapiir oli meres kadunud, oli üks kuldne sillerdav sein ja lainetav vaip.. tüdruk seisis veepiiril ja unustas hetkeks kus ta oli, ta vaatas ja ta sees kostus võimas hääl .. "KUS SA OLEEED? MA OOTAN SIND.. TULE MU JUURDE!!!"

Tüdruk ehmus.. mida ta teeb ja keda hõikab? 

Ta vaatas enda ümber, kõik oli nii nagu ta rannale oli jõudnud. Mustlane seisis kaugemal rannas ja ei teinud tast väljagi, kajakad lendasid kaljudel.

Elisabeth kõndis hobuse poole ja sai aru, et viimane aeg on minna koju, muidu on Anna isa ukse taga varem, kui ta üles tõusnud on Silviaga. Järsku kuulis ta kõva haukumist ja kui ta sinnapoole vaatas kust see tuli nägi ta kuidas kaljude poolt rannast liiva tuiskas ja sealt tuli suur must koer, ta haukus ja jooksis Elisabethi poole nii rüdavalt, et tüdruk taganes ehmatusest ja kukkus liivale sellili. Mustlane ajas ennast tagajalgadele ja kappas ehmunult minema.

Üle tüdruku näo käis siuhti koera keel ja need niutsatused mis sealt tulid olid nii vabandavad ja sõbralikud, et kui tüdruk jälle julges silmad avada siis ta sirutas oma käed ümber koera kaela ja kallistas teda. "Ah sina suur must ja karvane, kust sa ilmusid siia, kelle koer sa oled?" 

"Täna ei ole kahjuks mul laud kaetud ja ma ei saa sind kostitada. Ja ma pean minema koju, aga sa suutsid teha oma põrguliku tulemisega tule Mustlase saba alla ja ma ei tea kaugele ta lendas.."

"Kas sõidan nüüd sinu seljas koju?!" Elisabeth raputas oma juukseid liivast puhtaks ja otsis silmadega mütsi kui nägi tema poole liikuvat suurt valget hobust ratsanikuga ja suur must koer jooksis tulijale vastu.

 

Elisabeth ajas ennast liivalt püsti ja vaatas enda juurde jõudnud ratsanikule otsa, mees oli täpselt seljaga päikese poole ja Elisabethil puudus võimalus tabada mehe näojooni. Mehe poolt tulnud küsimus: "Kas kõik on korras ja ega neiu viga ei saanud?" Elisabeth aga ei kuulnud, ta vahtis meest nagu ilmutust merest. Mees kordas kõvamini oma küsimust.. Elisabeth ärkas selle peale ja noogutas, samas tuli ka kõnevõime tagasi. "Mustlane, ega Te Mustlast ei näinud?"

Mees vaatas talle otsa ja puhkes kõva häälega naerma.

Põrgut, mis neil meestel viga on, mis oli siin naljakat kui ta küsib oma hobuse.. ah jah... "See on mu hobuse nimi!" 

"Ahaa, see kuulus Mustlane", mees haaras ta õlgadest ja keeras ta ringi, "kas see seal!?"

Mustlane tuli kaugemalt joostes nende poole.

"Tore, et said aega tagasi tulla!" Elisabeth haaras mustlase lakast, sikutas ennast hobuse sadulasse ja vaatas nüüd juba ise kõrgemalt mehele otsa. "Ma soovitan, hoidke oma koeral silm peal, ta on südametemurdja. Olen teda kaks korda kohanud ja alati on ta mind jalust niitnud ja siis suudlustega äratanud, oh issand, mida ma siin ajan suust välja täitsa võõrale mehele!"

Mees vaatas talle otsa ja ta tumedad silmad naersid, ise aga ei lausunud ta sõnagi.

"Vabandust, ma pean nüüd minema." Elisabeth keeras hobuse ringi ja lõi tiba hoogsamalt kui tavaliselt Mustlasele kontsad külgedesse. Mustlane hirnatas ehmunult mis summutas ka mehe öeldud sõnad ja juba lendas liiv mustlase kapjade alt mehe poole. Tüdruk koos Mustlasega oli läinud. "Blacki lähme koju, sa südamete murdja, võiksid ka minule mõelda."

Aga ees ootav Edwardi juures toimuv pidu, saab kindlasti huvitav olema... ta naeris ja hüppas hobusele ja kappas kodu poole.. 

 

Elisabeth jõudis tagavärava kaudu talli juurde, võttis sadula ja päitsed Mustlaselt ja viis ta vaikselt oma lahtrisse. Kõik oli endiselt vaikne ja kuulda oli valvuri norskamist. Maja poole jalutades nägi ta, et korstnast tuleb juba suitsu, see tähendas, et köögist läbi ta minna ei saa ja tuleb kasutada ikkagi peaust. Vaikselt harutas ta taskust võtme ja keeras ukse lahti ja hiilis läbi hämara halli treppist üles oma tuppa. Ta ei näinud, et kardinate vahel seisis isa kes oli samuti ärganud vara enne koitu selle peale, et kuulis kapjade müdinat avatud akna all. Edward oli näinud oma tütre varast lahkumist, ta teadis ja tundis seda tüdrukut, keelamine ei tulnud kõne alla, ja mõistust oli sellel tüdrukul piisavalt, et jamadest hoiduda. Ta haigutas ja tundis väsimust ja samas ka, et võib nüüd rahulikult tagasi Silvia kaissu minna.

Anna oli sellel hommikul maganud rahus ja ta ei teadnud vara hommikustest seiklustest midagi. Päev möödus kiirelt ja lõuna ajal kui Elisabeth ikka veel patja kallistas äratas teda koputus uksele.. "Els, Elisabethh.. oled sa oma toas?"

"Silvia, mis on.. ma magan.. mine ära.. vara on!"

"ELISABETH!!!" Nagu tuulispask lendas tuppa Silvia. "Marss üles, sa oled maganud pool päeva juba maha! Lasin sulle vanni valmis panna, kähku nüüd üles, vanni.. ma tulen tunni pärast sinu tuppa koos oma kohvrite ja riietega!"

Ja juba ta tuiskas toast minema.

Elisabethile meeldis vannis käia, vann oli neil luksuslikult suur ja sügav ja Anna oskas teha imelisi lõhnavaid vannisoolasid, ta pani vanniäärele mõned küünlad ja puistas roosi ja vanilli vannisoola enda vannivette.  Aroomid mis ruumis levisid olid imelised, ta nautis vanni viimase võimaluseni ja siis pesi kiirelt pea ja keeras ennast suurde linasesse rätti ja peale tõmbas hommikumantli ja jooksis kiiresti paljajalu oma tuppa.

Ees ootasid juba voodile kuhjatud kleidid ja kamina ees laual oli pokaalid, vahuvein ja kaljapudel koos snäkkidega. "Ooo ole sa tänatud Silvia, et said Feliksi kuningriigist sellised hõrgutised välja vedada!" 

Mmmm, küpsised, juust ja see pasteet.. Elisabeth ei olnud söönud eilsest peale ja ta kõht oli väga tühi!!

Ja siis tuli torm.

"Elisabeth, pea hoogu.. sa sööd oma talje õhtuks valesse mõõtu!"

"Silvia, mu kõht on tühi ju!"

"Olgu, eks siis kasutan oma ekstra jõudu korsetti pingutades.. söö söö!"

Nad naersid mõlemad, nautisid suupisteid ja valisid väljakleidid, ehted õhtuks välja. Silvia oli endale juba soengu valmis teinud ja keerutas kuumarauaga Elisabethi juukseid. "Ma arvan, et kui tõstan su pealmiseid juukseid siis alumised jätame kiharatena täispikkuses seljale, need on sul võrratud.. ei ole vaja kõiki kokku kuhjata. Ja see helesinine kleit valgete pärlitega. Sa oled iludus ja valguse allikas all peosaalis!"

 

"Silviaaa see kleit ülevalt... see on niiii.. mu õlad!"

"Mis su õlgadel viga on? Saad minu siidsalli. Hinga nüüd sisse, tõmban veel veidi su taljet! See pasteet ja viinamarjad, kuradi Feliks ma ütlen!"

Lõpuks seisid nad keset sassis tuba suure peegli ees ja imetlesid ennast.

Uksel kõlas koputus. "Tüdrukud, kas võin sisse tulla?"

"Silviiaa, tssss ... kus see siidisall on?"

"Oot kallis, kohe teen ukse lahti."

Elisabeth, vaata seal aknalaual. 

 "Juba tuleeeen Edward!

"Silvia, kes on see noor naine minu tütre sassis toas? Oo..Te särate täna, valgusteid õhtuks süüdata pole vajagi. Olete imelised! Ootan Teid all."

Ta suudles neid mõlemaid põsele ja lahkus lauldes toast.

 

Naised istusid koos ja vestlesid veel veidi.. enne kui Silvia ütles, et nüüd on paras aeg minna ja valgustada saali!

Kui nad trepi juurde jõudsid, peatus Elisabeth. "Silvia, ma ei suuda sinna alla minna.. mul ei ole seal kellegagi rääkida, ma ei tunne kedagi! Kõik on seal nii uhked ja ilusad, eii.. ma lähen oma tuba koristama ja loen oma ajakirju."

"Rumal jutt!!!" Silvia ei vastanud talle rohkemat vaid haaras ta käevangu ja sammus uhkelt trepile.

 

Ja tõesti, kui treppi valgustatavad küünlalühtrid põlesid ja andsid hubase valguse siis need naised trepil oma heledates kleitides ja säravates ehetes panid all hallis olevad külalised silmi kissitama ja ahhetama.. 

"Edward, kallis! Kas me jäime hiljaks, ah issake pidu ju pidi hakkama kell kuus.. ah sa taevas, kell on juba seitse. Peame üleval kella parandusse saatma!" Kõik naersid ja juba oli Silvia juhatanud Elisabethi loodusteaduste professori juurde ja see oli just see mida vaja, et Elisabeth saaks sulanduda rahva hulka. Elisabethi palged õhetasid kui ta vestles oma ravimtaime ja aaslillede üles joonistamise kirest ja sellest, et käib loomaarsti juures abiks. Professor kutsus teda enda prouaga teeõhtule ja palus kindlasti, et ta oma joonistused kaasa võtaks.

Silvia röövis ta professori juurest ja viis ta nooremate seltskonda, kes just hobustest rääkisid ja arvati, et homme võiks minna hobustega rannale päiksetõusu vaatama kui üles ärgatakse. Silvia ütles neile, et: "Teed on konarlikud, ja kui väsinud ollakse siis parem minge kalessiga- kutsar on hommikul puhanud ja saab Teid sinna ohutumalt viia!" Kõik olid sellega päri, "hea idee proua Silvia!"

 

Ja juba nad keerlesid tantsupõrandale..  Elisabeth ei eristanud enam külaliste nägusid ja nimesid, ta tantsis, rääkis ja suhtles kõigiga nii rõõmsalt ja vabalt nagu ta oleks seda alati teinud ja kõik siinviibijad oleks olnud ta vanad tuttavad! 

Ja kui hetkeks ta oli saanud karusellilt maha ja aeda läks, tundis kui väsinud ta on, jalad uutes kingades olid paistes ja see korsett- ta hingas sügavalt sisse ja välja. 

Ta toetus lillepostamendile ja nautis lillede lõhna, ta pani silmad kinni, kõik keerles, inimesed, tantsusaal, muusika, esimene klaas vahuveini, kuivatatud lilled. Ta vajus. kui ta silmad avas siis oli ta varjualuse pingil ja keegi hoidis teda ning laotas ta näole külma niisket piparmündi järgi lõhnavat rätikut.

"Kes Te olete?"

"Tore, näen, et olete elule ärganud ja suudate jällegi olla peo säravaim staar. Minu nimi on Peter Henderson."

"Peter Henderson? See mees kes mereäärde elama kolis ja kes roose kasvatab kasvuhoones talvel? Teie olete see kes Annale roosiõli saatis? Oot, ma.. me oleme ju kohtunud, suur must härra on ju Teie koer?! Ja see uhke suur valge hobune!"

"Jah, mina see olen.. Blacki on minu koer tõesti ja uhkustades võin öelda, et Bulgaarias oman roosiõlitootmislaborit! Siin tegelen hobina rooside kasvatamisega, küllap lugesid seda viimasest ajakirjast ka." Ta lisas veel: "Kahjuks pean kurvastama Teid, et härra must ja karvane jäi kodu valvama, kuigi kindlasti oleks ta meeleldi Teiega kohtunud ja minult röövinud võimaluse teid turgutada." 

Elisabeth naeris oma heledat naeru, koos mindi tagasi tuppa ja üksteise seltskonda nauditi rõõmuga. Nendega liitusid ka Edward ja Silvia,  koos otsustati minna kaarikuga päikesetõusu vaatama. Silvia korraldas hommikusöögi korvid Feliksilt ja lasi kutsarile sõna saata, et tund enne päikesetõusu oleks kaarikud maja ees.

 

Oli imeline hommik, Elisabethile meenus see varajane päeva algus.. kui oli siin samas rannas kutsunud oma ellu kedagi keda ta veel ei tundnud, ise teadmata, et see kutse ja soov nii kiirelt täitub ja ta Peteriga hetke pärast juba kohtub!

Külalised nautisid päiksetõusu ja hommikusööki. Taevailu, meremüha ja söök tuletas meelde veel ühte unustatut mugavust, pehme voodi, vaiksed ühised haigutused viitasid väsimusele. Tagasiteel ei kuuldunud kaarikutes enam laulu ja maja juurde jõudes talutasid härrad oma südamedaamid tubadesse ja vaikus oli saabunud. Oli jäänud linnulaul, päikesepaiste... ja veel lehtlas istuvad Elisabeth ja Peter. Ei ole vististi vaja raisata tinti ja kirjutada isegi pikale loole seletuseks mis nende vahel toimus, et kuidas Mustlane ja suur must ja karvane härra oma inimesed kokku viisid, kuidas nad koos Bulgaariasse pulmareisile sõitsid ja nautisid Peteri roosiistandusi. Elama tulid nad ikka Peteri mereäärsesse häärberisse ja korraldasid toredaid istumisi ja pidusid. Edward elas õnnelikult Silviaga pooletunni kaugusel oma kallist tütrest ja tihti veedeti aega üksteisele külla sõites või mereääres..

 

Et siis selline õnnelik lugu sai kirja koos kummuti tuunimisega, mis on neil ühist? Eks vaata ja mõtle- või naudi lihtsalt! 🌹🌹🌹