Söekaevuri tütar

(Lugu kasvas koos kapi peal olevate lilledega! 😀)

“Marii, pese põrandad palun puhtaks, tulen hilja. Isa on öises vahetuses, vaata, et väike süüa saaks ja pane talle ööseks taldade alla köhasalvi ja sokid jalga.”

Vanem vend pani endale mütsi pähe ja jaki peale ning seati minekule, pöördus uksel veel ringi ja lausus: “Kui majahoidja tuleb, siis anna talle laualt ümbrik, seal on selle kuu üür ette!”

Ta seisatas ja vaatas õde, suured sinised silmad ja sassis punased juuksed ja need pikad graatsilised näpud.. enne veel kui õde jõudis oma käed selja taha peita, nägi vend, et käed olid süsimustad.. jälle… vend muigas ja sõnas: “Varsti avame siis keldris näituse, ära palun ennast sinna unusta ja vaata pisikese järgi. Söö ja mine õigel ajal magama. Isa tuleb hommikul vara, saab enne sinu kooli minekut veel magada, ära unusta pesunaise juurest pesu toomast, kui koolist tuled.” ja siis sulgus uks ta järel.

“Kuningas Karl, kus Te olete?”

“Hahaa, ma näen, et Teie kõrgus on ennast peitnud oma voodi baldahiini varju, mida Te seal varjate.. oo jaa.. Teie kaval nõunik kass Felix on petnud jällegi Teilt viimase juustuviilu taldrikult.”

“Tule välja peidust, peseme käed, teeme pudru soojaks ja paneme võid keskele- ruttu ruttu!”

Väike Karl vedas kassi sülle ja ronis voodilt maha, koos kassiga vänderdas ta oma pisikestel jalgadel õe juurde pliidi äärde ja istus oma toolile. Seal oli hea soe ja kass nurrus laisalt poisi süles.

Tüdruk pani kausiga pudru ahju, tagapool oli veel näha söel sinist leeki, et ta pärast ei unustaks siibrit kinni lükamast.. Pea meeles, pea meeles süsinäpp!

Ta kuulis kuidas ahjus puder särises potikeses ja ninna jõudis magus pudru lõhn.. Ta keeras rätikud sõrmede ümber ja tõstis pudru ahjust välja.

Putru taldrikule tõstes vaatas ta venna poole, pisike vänderdis oli nii haaratud kassi silitamisest, et isegi ei märganud, et õel on puder lauale tõstetud.. “Tule nüüd Karl, hakkame sööma!”

 

“Karl ära tiri oma sokke jalast, jää palun magama.”

Ta kallas panges olevale külmale veele lisaks tiba sooja vett ja lisas ka soodat, pesi põrandad puhtaks ja loputas käed puhta veega. Marii käed olid saanud põrandapesuga puhtaks ja homme ei ütle keegi talle süsinäpp või tahmanina.. Ta naeris selle peale, ta jääb alati selleks süsinäpuks… 

Vend magas nohisedes ja kass oli seljaga vastu väiksekese jalataldu.. ta pani teki vennale korralikult peale ja vaatas peeglisse, “Kammin juuksed patsi ja lähen kohe magama. Enne veel loen veidi..”

“Marii, Mariiii” kostus  kaugelt… Marii avas silmad, keegi kolistas ukse taga, “oh ma kohe… isa oota ma kohe..”. Tüdruk tiris oma kangeks jäänud külje alt raamatu ja pani selle ruttu Aleksi lauale… Aleks ei lubanud tal oma raamatuid voodis lugeda. Sellest oleks tulnud suur pahandus kui vend oleks näinud kuidas Marii Tema raamatuga käitunud oli. Ja juba ta oli esikus ust avamas. Isa seisis ukse taga oma väsinud ja samas õnneliku näoga.. “Oi kui hea meel on mul sind süsinäpp näha”, isa kallistas oma tütart ja tuli tuppa.

Ta lobistas häälekalt kardina taga pesukausis nii, et vett lendas põrandale.. See ei olnud enam üldse tähtis, isa oli tervena kodus. 

Ta oli üks vähestest kes täiesti tervena vanast söekaevandusest pääses, kui see sisse langes. Seda kaevandust plaaniti sulgeda ja käisid veel viimased tööd ja lõpetamised. Kahjuks jäädi ikkagi hiljaks ja paljud mehed said kõvasti kannatada ja pidid pikalt haigevoodis viibima. Nende isal oli õnne, kuna ta oli just kaevandusest väljas olnud, et omanikult juhtnööre saada uue kaevanduse avamise kohta. Isa iga kojutulek oli pidu ja rõõm perele. Vanem vend käis samuti tööl, kuid tema oli puhta ameti peal, Ta oli linnakeses õpetaja, ja tarkust jagus tal nii, et sai kõigi ainete õpetajatele toeks olla kui keegi abi või asendust vajas.

Nii ongi meie kogu pere juba meile tuttav, pereisa Peter, vanem vend Aleks, väiksem pesamuna Karl ja meie peakangelane Marii.

 

Ema lahkus perest kui ilmale tuli Karl, ämmaemand ei olnud saanud naist aidata ja kui arst jõudis, siis oli juba hilja. Nii siis oli peres kaks tugevat meest, kolmas neist sirgumas ja Marii, kes käis koolis ja sai lisa veel venna tarkustest kodus.

Marii oli saanud ilusa päranduse oma emalt, kes oskas imeliselt joonistada, ema oli selle ande kinkinud ka oma kallile tütrele. Ja kui Mariil oli vähegi võimalust siis jooksis ta välja või siis oma keldrinurka, kuhu isa oli talle ainukese akna äärde teinud mugava õdusa nurga. Seal oli ka väike kivisöega köetav kamin. Sealt siis kasutas Marii väikeseid kivisöe tükikesi joonistamiseks, et  kaunistada oma valget lubjatud keldriseina. Seinale oli ta joonistanud suured imelised lilled, liblikad ja nende õnneliku pere.

Vendadele ja isale meeldis samuti õhtuti Marii juures keldris käia, kui ta joonistas, see oli neile toredaks lõõgastuseks ja meeldivaks koosolemise paigaks kujunenud. Marii suutis neid alati oma fantaasiatega viia rännakule kaugete maade ja merede taha. Ideed oma lugudeks sai ta venna raamatuid lugedes ja muidugi ka väikevenna muinasjuttudest, mida ta päeval  vennakesele luges. Niiet kui Marii oma joonistustega tegeles ja lugusid jutustas, möödus aeg nii, et kaminas süsi kustus ja pere avastas, et aeg on juba ammu sealmaal, et tuleb magama heita.

Väikevend tavaliselt jäigi magama isa süles, kes istus kamina ees ja sealt siis viidi poiss ka oma voodisse.

Kuna fotograafiteenust veel kõik endale lubada ei saanud, see oli ka kallis, oli Marii paljudele abiks oma andega ja jäädvustas pere pisikesi ja perepilte pidulikematest hetkedest. Raha selle eest eriti ta muidugi ei saanud aga igaüks andis oma võimaluse piirides. Pesunaine, pagar, kingsepp jne.. Kõigil oli millegagi tasuda või alla anda hinnast, et oma ilusa pildi eest noorele tütarlapsele tasuda.

Kui Marii sai 19 ja kool lõpetatud, oli ka väikevend saanud juba sellesse ikka, et sai minna kooli ja Mariil oli aega tegeleda rohkem koduste asjadega. Ta tegeles majapidamistöödega ja käis varahommikuti linnapargis jõe ääres joonistamas linde ja pargivaadet. Sellega sai ta tegeleda siis kui Aleks oli kodus ja Karl ei pidanud kooli minema. 

Peres olid ka muutused toimunud- Marii sai omale guvernandi koha linnast väljas, väikese tüdruku juurde ja kuna see asus kodust kaugel, siis sõidab Ta sinna pühapäeviti ja koju tuleb reedese rongiga. Lisaks Aleks abiellub nädala pärast ja siis tuleb nende juurde elama tema abikaasa Emma.

Aleks ja Emma olid tutvunud koolis. Emma oli tulnud kooli tööle kevadel vana muusikaõpetaja asendajaks, kes jäi koduseks ja nii sai Emmast uus noor muusikaõpetaja lastele. Pühapäeviti mängis ta ka kirikus orelit.

Emma võeti peres kohe omaks ja eriti kiindus Temasse Karl, kes käis ja laulis Emmal sabas päeval koolis õpitud laulukest. Mariil oli hea meel, et perre tuli Emma- tal oli rahulikum minna nädalaks kodust ära. Marii teadis et kõik on hästi ja ta tuleb ju iga nädal koju. Ei tea ju kauaks ta sinna perre jääb, võib-olla ei sobi ta neile ja on järgmine päev juba kodus  tagasi.

 

Marii oli olnud juba kuu oma uues kohas, ta oli jõudnud maja ja nende inimestega tutvuda. 

Väike Isabel oli ainuke laps peres ja tänu sellele oli ta ka veidi hellitatud ja arvamusel, et mida ta tahab seda ta suur papaa talle ka kohe toob. Kogu elu käis alati seal majas lapse ümber. Kui Isabel oli Mariiga siis oli ta nagu iga teine laps, kuid kui lähedal oli ta pere või majas teenindav personal muutus see piiga jonnivaks ja tujutsevaks saatanaks. Asjad lendasid, uksed paukusid ja mitte keegi ei suutnud selle tüdruku tujusid rahuldada.

Marii luges tüdrukule palju ja nad joonistasid ka. Tüdrukule meeldis kõik millega Marii tegeles ja nad said imeliselt läbi. Ainuke mure oli alati see kui tuli päev kui Marii võis koju sõita.. siis oli terve maja jälle kisa ja lärmi täis. 

Sellel reedesel päeval kui Marii pidi ära sõitma ja Isabellist nädalaks eemale jääma oli majas vaikne, liigagi vaikne.. Marii oli oodanud, et on jonn nagu alati.. aga hoopis vaikus. Ka ema ja isa olid mures ja valmis oma kallile tütrele arsti kutsuma. Marii palus sellega oodata, ta läks üles Isabeli tuppa ja mida ta näeb.. Isabel istub akna juures ja loeb süvenenult raamatut, alles siis kui Marii oli ta kõrvale jõudnud märkas ta, et ei ole üksi toas.

“Heiii Marii, tore, et sa tulid, see raamat mis sa tõid oma venna riiulist on väga tore ja vahva raamat. Ma turnisin puudel, püüdsin kala, ujusin järves ja ööbisin telgis. Jõudsin raamatu just läbi loetud, tood sa mulle uue raamatu kui tuled?” Marii kallistas Isabeli, “Jah, muidugi ma toon sulle veel raamatuid ja sina lubad, et hoiad oma toa ise korras, käid oma küülikuid söötmas ja harjutad õpetajaga klaverit. Kui tagasi tulen on mul sulle üllatus varuks!” Isabel oli kõigega nõus ja nad läksid koos rõõmsalt vesteldes alla.

Vanemad olid rõõmsad, et kõik Marii lahkumisel sujus. Pere lehvitas koos Mariile kui ta rõõmsa südamega rongile läks.

 

Marii nädal lendas kodus kiirelt. Kõik olid oma kohustustega hõivatud aga õhtul olid nad koos keldris. Marii oli sellest juba varem kujundanud perele elutoa ning koosviibimise koha, kuna teised toad olid magamistubadena hõivatud ja köök ei olnud nii hubane, et saaks seal aega veeta. Seega keldrikorrus oma kaminaga ja Marii joonistatud piltidega seintel koos diivani ja tugitoolidega oli nende meelispaigaks. Lisaks oli toas ka mõnus laud ja Emma oli toonud ka oma klaveri sinna. Nii, et kui päeval sai Marii perele head ja paremat köögis valmistada siis õhtul olid nad kõik seda küllust nautimas all laua taga. Söömise vahele räägiti päevauudiseid ja juhtumisi. Isa oli töökohas lubatud lattu tööle ja ta ei pidanud käima enam kaevanduses. Ta viibis laos ja vaatas, et meeste tööriistad ja varustus oleks korras ja töö sujuks. Vennal ootas ees edutamine koolis, temast oli saamas asedirektor ning Emma lõi oma uudistega kõiki pahviks- perre oli oodata järeltulijat! Karl hõiskas suurest rõõmust, et kas Tema on varsti onu Karl, kõik naersid ja olid õnnelikud.

Marii rääkis kõigile oma rõõmsat uudist Isabeli muutustest ja tüdruku ootust uue raamatu järgi. Karl lubas välja otsida parima raamatu Aleks riiulist- oli ju Tema see kes eelmise raamatu Isabelile saatis..

 

Marii seadis sammud rongijaama hommikul vara, ta kohver läks vaevu kinni. Emma oli talle kaasa küpsetanud küpsiseid Isabeli jaoks ja lisas ka purgi oma tehtud apelsinimarmelaadi.

Karl lisas sinna kaks raamatut ja isa karbi kivisöega.. Ise naeris, et nüüd saab ka Isabel uue kujunduse oma tuppa luua. Aleks kallistas õde ja andis talle samuti raamatu kaasa, see oli ta esimene enda kirjutatud raamat eelajaloolistest loomadest. Isa haaras kohvri enda kätte ja nad jalutasid kõik naerdes koos rongijaama.

Marii jõudis hilja. Maja oli juba pime, laternad aias põlesid ja ukse kohal oli kaugelt tulijale tuli põlema jäetud. Mariil oli enda võti, ta keeras ukse vaikselt lahti ja libises suurde avarasse esikusse. Pimedast nurgas kostus urin ja vaikne haugatus, siis hakkas saba vastu kapi rõõmsalt käima… “Atticus.. hei.. nii tore on sind näha”, koera niiske nina puges Marii peopessa, ta teadis juba, et seal ees ootab midagi maitsvat, jah.. Marii oli enne ukse avamist käekotist Emma küpsise võtnud. Atticus sai suutäie küpsist ja hea tugeva kallistuse.

Marii võttis oma kohvri ja suundus trepi poole, Atticus sabas. Toa ukse juures Atticus peatus, vaatas korraks Mariile oma targa koera pilguga otsa ja kõndis paremale, otse raamatukogu uksest sisse… seal meeldis talle öösiti magada.

Marii astus oma toa uksest sisse, kuu valgustas tuba, lampi ta ei süüdanud. 

Ta riietus kiirelt öösärki ja libises tasakesi voodisse. Ta käsi puutus kellegi juukseid, ta ei olnud voodis üksi!

Marii jäi rahulikuks, ta vaatas enda kõrval pisikest kogu. Isabel, muidugi.. ma ju lubasin jõuda enne magama minekut.. ah sind pisikest.

Ta võttis vaikselt tüdruku sülle ja viis ta enda voodisse. Korraks tuli ta veel oma tuppa tagasi ja võttis kohvrist raamatud ja viis need Isabelile öökapile, et kui tüdruk ärkab, on ta soovitud üllatus hommikul ärgates kapil ootamas.

Marii naases oma tuppa ja vajus silmapilkselt unne. Läbi une kuulis ta hääli, Atticus haukus allkorrusel ja majaperemees naeris. Kõik vajus kaugele ja Marii nägi lilli ja liblikaid oma keldriseinal lendamas. Ema naeratas hellalt ja isa koos vendadega püüdsid kala.

Kui ta silmad avas oli päike juba kõrgel, ta pesi näo ja riietus kiirelt. Seejärel liikus ta vaikselt kööki, et teha teed ja kuulata mis uudiseid kokk tema ära oldud ajast talle pajatab.

Enne kööki sisenemist oli juba kuulda nõude kolinat ja vandumist, see oli nüüd midagi uut.

Ta ei olnud kuulnud kordagi, et see mees mõnda ebasündsat sõna oleks kasutanud, huvitav..!

Marii astus kööki, talle avanes huvitav pilt. Alain istus köögilaua taga ja jõi oma pisikesest tassist kohvi, pliidi juures seisis mees kes oli tema poole seljaga. Ta rääkis ja rääkis.. Marii sai aru, et arutati mingi retsepti saladust ja, et pliidi ääres olev mees oli sellest väga vaimustatud, et Alain tema räägitu põhjal saab äkki selle magusroa õhtuks teha lauale.

“Tere hommikut Marii!” Alain tõusis laua tagant ja silus oma põlle. “Saage tuttavaks, meie Härra suure sõbra Alexandriga, ta on oma valdusi külastamas ja samas tuli ka vanale heale sõbrale külla, ja muidugi mulle, et saaks korraliku ja hõrgutavat õhtusööki nautida.”

“OOO-JAAA, kus veel saab selliseid toidunaudinguid ja uudiseid, kui mitte Alaini köögist!

Ja Teie, Teie olete see Isabeli lausuja, Isabel olla nii muutunud, et ema, isa ka enam oma last ära ei tunne. Olete Te nõid?”

Marii vaatas jahmunult võõrale otsa, sellise naljaka arvamuse peale ei osanud ta midagi öelda.. “Eii, ma lihtsalt olen Isabelile olnud hea sõbra eest, kahjuks on ta olnud üksinda kasvav laps ja kuna ta ei ole suhelnud eakaaslastega siis on ta maailmapilt liiga kitsaks jäänud ja ema, isa on talle võimaldanud liialt kiirelt ja lihtsalt kõike mida tüdruk soovinud on. Isabelile on lihtsalt vaja veidike suunamist ja ka mõistmist, ta ei ole rumal. Võiksin öelda, et tegelikkuses on ta väga andekas ja vajab kindlasti häid õpetajaid. Mina olen talle esimene aste sellel teekonnal.” Alexander vaatas imestunud näol Marii poole ja  ta ei osanud tõesti midagi rohkemat öelda. See saatanlikult korrektse soenguga punapea Marii oli suutnud teha seda mõne nädalaga, mida ta sõber ei olnud suutnud nende juurde kutsutud doktoriga.

Alain tuli laua juurde kohvikannuga ja valas Mariile kohvi, “kohe saab värskeid kukleid ja tegin eile ka värsket võid, lisasin sinna sisse ürte ja küüslauku.. uskuge.. kuuma kohviga on see imeline.. ja muidugi, Alexander tõi meie juustukeldri varudesse täiendust. Lõikan seda kohe..” Köögi uks avanes ja nendega ühinesid maja peremees, perenaine.. “Hällouuuu, mis toimub, Alexander, Alain.. Marii olete te ikka unetud! Eriti sina Alex, sa ajasid meid oma tulemisega öösel üles, vestlesime veel tunni ja sa oled üleval koos meie maja kõige varasema tõusjaga, ja kes ajas une meie pimedas tagasi koju hiilinud Mariil?” Ta ei oodanud vastust, hakkas kõlava häälega naerma, samas hoides kätt ümber oma kalli naise, kelle silmad särasid ja ta naeris samuti mehega koos. Nendega liitusid ka Alexander, Alain ja Marii. See oli võrratu hommikupoolik, kellelgi ei olnud kiire ja Mariile tundus, et ta ei olnud kodust lahkunud. Pliidi poolt kostis puude praksumist, just nagu põleks keldris väike söekamin ja kõik talle kallid inimesed on kodus ja naudivad koosolemist.

Ja juba jällegi kordus hommikune rituaal- köögi uks paiskus lahti ja kööki kõndis Isabel.. oli see ikka Isabel? Tüdruku nägu ja käed ja hele kleit olid mustad ja ainult näos särasid kaks silma ja ilus valge pärlirida, millest hetkel olid küll mõned pärlid puudu. “Mariiiiiii ma otsisin sind ja sul oli laual see karp, see oli minu üllatus jah? Need joonistavad nii hästiii, ma proovisin juba neid lilli ja liblikaid joonista, nagu sinu keldrikambris. See mis mulle rääkisid oma kodust, joonistasin raamatukokku meid kõiki. Oi.. Alexit ei joonistanud.. ma kohe .. seal jäi veel ruumi!”

Marii oli nii kohkunud, et ta ei suutnud öelda ühtegi sõna… Appi tuli Luise, Isabeli ema ja maja perenaine, mul on tunne, et meid on palutud näitusele. Luise nägu kui ta kõigile otsa vaatas oli väga tõsine, kuid silmad reetsid, et ta hakkab kohe-kohe naerma. Ta pöördus minekule ja kõik järgnesid talle raamatukokku. 

 

Nagu Isabel oli lubanud siis oli ta tõesti kõik talle olulised inimesed seinale jäädvustatud ja juba valmis ka Alex. Oli lilli, liblikaid ja terve raamatukogu ainuke vaba sein oli kaetud söekivi joonistusega. Kogu pere vaatas seda andunult ja Isabeli isa jalutas selle ees, astus kaugemale ja jälle lähemale.. “uskumatu”, vaatas Mariid ja Luiset, siis Alaini ja ka Atticust.. 

“See ei ole võimalik!”

Marii tundis, et ta otsaesine on külma higiga kaetud, ta jalad värisesid. Tundub, et vististi on tal võimalik kohe jälle kodu poole teele asuda.

Peremehe pilk liikus Isabeli poole, “Kuidas on see võimalik Isabel, ma ei teadnud, et sa nii hästi oskad joonistada. Sa oled Mariiga nii palju kasvanud ja arenenud, et ma lihtsalt imestan ja kardan, millised anded veel sinus peidus on..” Ta kallistas tütart ja liikus Marii ette, kes oli lihtsalt kivistunud ja ei kuulnud enam mida peremees talle räägib.  Ta nägi naervaid nägusid ja ta kangestus hakkas vaikselt sulama. Ta sai aru, et hetkel oldi talle nii tänulikud, et Isabel oli muutunud Teistega arvestavaks ja hoolivaks. Isabeli lapselik rõõm oma pere üllatada ja oma kallid inimesed ja ka koer Atticus ühele seinale joonistada pani unustama selle, et alles hiljuti oli tehtud remonti ja sellele seinale oli tellitud väga kallis ja suur maal Pariisi kuntsnikult. Kõik imetlesid Isabeli, kui ta joonistas Alexit, Alex sai seinal koha Marii kõrvale, nii nagu hetkel nad ka toas seisid. Alex sosistas Mariile kõrva: “Sa oled nõid, sa nõidusid Isabeli, ta vanemad ja nüüd tunnen ka mina, et ma ei ole enam endine ja sa oled mulle mõjunud nii, et ma ei rända enam kaua oma kodust kuhugi.. Kui sa just minuga kaasa ei tule?” Marii ei vaadanud mehe poole, hetkel ei teadnud ta kes oli keda nõidunud. Ta jalad olid ikka veel väga kanged ja otsaesine ei olnud mitte teps kuivanud. Ta naeratas ainult ja libistas oma käe mehe käele, just nagu ka olid nende käed pildil.

Marii jätkas veel Isabeli toetamist aastaks, ta valmistas teda ette uueks kooliaastaks, mis pidi juba tulema päris koolis. Muidugi käis ta ka kodus ja sai olla kodus ka just siis kui ilmavalgust nägi Aleksi ja Emma väike tütar.

 

Marii ja Alexanderi suhted liikusid just sinna suunda nagu Isabel neid pildil kujutas. Käest kinni ja õlg õla vastas- üksteise mõistmises. Ja kui Isabel hakkas koolis käima siis oli ka teada, et Marii ei koli kaugemale Isabeli kodust kui pooletunnine hommikune jalutus. Ta on talle alati olemas.

Nii saab lugu õnneliku lõppu süsinäpp-punapea Mariist! See oli selle loo lõpp, nende elu algas alles ja nende lood rändavad lastega edasi.

Lugu sai kirja koos kapiga. Kapile sai värv valitud täitsa juhuslikult, selleks on  Fusion Coal Black (kivisöe must) ja kui lugu oli poole peal siis taipasin, et ka värvi nimes on see lugu juba sees. Sellest järeldus, et siin ilmas ei ole juhuseid, kõik on juba ette seotud- alles hiljem näeb neid neid sidemeid. Jaa, ma tean, ma võiks juba uut lugu siin selle teemaga alustada… aga..!  

Õnnelik lõpp.