Öö, romantilised virmalised ja kassi sõim...

 Kõndisin pimedasse öösse virmaliste jahile, ilus tähistaevas ja noorkuu siras kõrgel! Maa ligidal aga oli pime, noorkuu ei jõua nii eredalt särada, et valgustada pimedas uitaja teed. Iga põõsa ja puu vahel krabises, praksus ja liikus midagi või keski... on need loomad, haldjad, tärkav rohi!? Kõnnin telefon käes ja värisen, naabrid magavad juba rahus, teen pilte vasakult ja ka paremalt.. kõrvus krabin ja tunne, et keegi jälgib mu tegevust! Tunne on, et nagu segaksin öös toimuvat! Seisan seljaga kodu poole kui järsku sealtpoolt kostub tigeda kassi sõimlev kräunumine!Tardun soolasambaks..  peas on ainuke lohutus, et oma kass on kodus magamas! Ärkan tardumusest ja plaksutan käsi ja trambin jalgu, et kass/id või rebane lahku lüüa! Telefoni taskulambi valgus kaklejateni ei ulatu, tänu mu lärmile on vaikus maad võtnud ja liikumist hetkel ei kostu... kiirendan sammu ja liigun kodu poole! See kräu andis selgelt märku, et öös on asju mida pimedas inimsilm ei näe ja isegi ei aima!

Kodusoojus, valgus... oh kui hea tunne see on!                            Ilusat und Teile! 🧙🏻🧚🏻😺👻🌙✨