Kõrvitsad toas, param param!!!

 Õhtut, lõunat,hommikut ja muidugi mugavat olemist! Pühapäeval sai nii agaralt tegutsetud, et ei jõudnud siia toredasse kohta ninagi pista! Mulle tuli sügis oma värvide mölluga külla, algas see juba hommikul ja siis aias õunu korjates. Tuppa tulles tegin kiire otsuse, et teen õunakooki veidi viga saanud õuntest, sest need on muidu kohe pisikeste kärbeste sigimiseks ideaalsed. Ja kuna pühapäeva hommiku pannikad jäid tegemata(vat ma ei tea, kes selles süüdi oli!?) siis pühapäev ilma ühegi koogita ei ole ju õige pühapäev!!! 

Hommikul olin muidugi tuuseldanud veel riidekapis ka, et leida midagi sobivat kõrvitsate tegemiseks! Olin vaadanud hiljuti Youtubist, kuidas ja kui palju kulutavad inimesed raha sügiskaunistuste peale. Ja need nunnud poe kõrvitsad ajasid mulle ka tõeliselt isu peale midagi ise teha kodu kaunistamiseks! Leidsin ka suvel valmis ostetud savi, olin plaaninud küünlaaluseid teha! Nüüd siis kook ahjus, algas kõrvitsa kasvatamine kampsunist ja savist, hiljem pliks küsis messengeris pilti vaadates, " et emps kuule, ega see minu kampsun ei ole!?" No, ostsin talle sada aastat tagasi kampsiku, korra pani selga ja sinna ta riidepuule jäi! Mul on täpselt see mälestuses meeles, et talle see kampsun ei meeldinud ja minul oli just täpselt sellist kõrvitsate jaoks vaja!!! 😂 Ok, tundus, et mind jäetakse ellu! 

Nii siis meisterdasin oma nunnud valmis ja jõudsin ka veel ujuma päikseloojangul, vesi hakkab juba jahedaks minema. Aga siiski suutsin kolm korda käia edasi tagasi ja kui hakkasin ära minema, tuli veel üks mees rattaga, ajasime paarsõna juttu ja kablutasin kodu st auto juurde! Selle ratturiga meenus mulle üks nali... 😎Olen enam kui kindel, et selle sama ratturiga kohtusin ma ühel suveõhtul, kell oli juba õhtul 10 läbi ja oli väga soe päev olnud! Läksin autoga metsajärve äärde ujuma ja kuna järveni jõudmiseks peab kõndima läbi suht tiheda metsa, siis paratamatult meenuskõndides, et Tartus oli mingi aeg jälle karu tatsanud ja kujutlusvõime tegi oma töö! Muidugi otsustasin olla ikka julge tüdruk ja ümisesin laulukest ,et anda endast märku, kes iganes metsas võiks konnata! Valikuks sai see Puhhi laulu: 

Kes hommikuti külas käib

see asjatult ei longi

ja teadma peab param-param

et selleks hommik ongi! 

Eriti põristades seda "param param" kohta sõnadega eriti mahlakalt! 

Ma olen enam kui kindel, et kui ta enne käänakut seda minu põristamist kuulis siis vilksamisi vaatas paremale ja vasakule, et kas on võimalik põgeneda! Ja kui ta minuni jõudis siis mulle tundus, et tal oli väga naljakas olla! Minul oli aga nõksa(tõesti ainult nõksa)piinlik ja häbi oma põristamise peale, kujutasin kuidas mees sõidab koju ja räägib, et nägi metsas ühte Puhhi viisi põristavat tädi! 😂😂😂

Aga tänaseks siis kõik, vaadake siis oma või laste "vanad" kampsunid ja tehke kõrvitsad aknale!  

Tänud ikka ja kniks kah! 

Param param, järgmise korrani!👋🏻❤️🥳

Külasta Facebookis ka metineti lehte ❤️