Metsahaldjas

Köögi uks avanes ja sisse purjetas majaproua. Ta vaatas  teenijate poole ja küsis: “on keegi noorhärrat näinud?” Tallimees tõusis laua äärest püsti, köhatas.. “proua, seda, et… mina olin tallis juba enne päikesetõusu ja kui hakkasin hommikuste toimetustega lõpetama, päike hakkas ka just tõusma…ja  taevas oli selge… linnud laulsid juba talli ees oleval toomingapuul..” 

“ Hans, püha jeesus! Mind ei huvita see kõik, ei linnud, ilm ega ka päike!!! Kas sa tead kus on mu poeg Robert?”

“Proua, ma tahtsingi rääkida, kui Te nüüd lubaksite! …Ma alustan algusest, et kõik oleks selge ja Te mind valesti ei mõistaks!” 

“HANS, räägi!”

Proua istus laua taha ja viipas köögitüdrukule, et talle kohvi valataks. Tõotas tulla pikk jutt, nagu ikka, kui Hans midagi rääkima pidi.

Proua noogutas Hansu poole peaga, ise samas juba mõeldes, millega ta täna tegelema peab ja millest alustada. Klaashoones oleks vaja taimi tolmendada, mõisa vana aednik oli kindel, et selle töö jõuavad teha putukad aga proual oli oma nägemus ja uuemad teadmised.  Ja, et mitte vana aednikku solvata, siis käis ta salaja lõunatunnil, kui aednik oma toas puhkas, tema seljataga kasvuhoones pintsliga taimeõisi tolmendamas. 

Eelmine nädal olid nad Robertiga plaani paika pannud, et sellel nädalal nad viivad mõned mesipuud tagaaiast metsa. Kanarbik oli õitsema hakanud ja oli vaja katsetada kuidas mesilastel kanarbiku korje õnnestuks. Selle idee sai proua kui ta oli eelmine aasta külastanud oma meheõde, kes oli just haigevoodist tõusnud. Teda kostitati tee ja küpsistega ja lisaks veel imelist õrnalt mõrkja mekiga meega. See mesi olla saadud ühe posija käest, elavat teine kuskil sügavamas metsas.. kus kohas.. ei teadvat keegi. Aga korje olla tehtud kanarbiku õitsemise ajal ja tema toodud mett saavad ainult need, kelle tee  tema teega kokku viib. Posijaga metsast ei olnud kerge kokku saada, kui kellelgil tõsisema tervisehädaga probleem oli ja abi vajas, siis jõudvat abi abivajajani ise, erinevatel moel ja kehastustes … kas siis vana naisena turult või mustlaseidena tee äärest. Kord istub eksinud abivajaja lummatult turu pingile ja kuulab kellegi rääkimist ja juttu..  juhendit ja lausumist ja mingi aja pärast puhub tuul ja äratab inimese kui unest.. ning ta avastab endal korvi sülest või on lihtsalt ukse taha jäetud korvike ravimite ja juhendiga. Tema ilmumist ja abikätt ei saa  koju tellida .. Lihtsalt keegi ei tea tema elupaika. Abipalve leiab temani tee liblikatiivul, linnulauluga või tuuleiiliga… Uksetaha ilmunud korvitäiest abi saades tuleb tänuks midagi ka  sinnasamasse korvi jätta. Nii, et nii nagu see korv sinna saladuslikult sattus, nii see ka sealt ukse tagant koos kingitusega kaob!

Kui peres on laps haige, siis seal korvis oli ka alati midagi väikese purgiga magusat ja maitsvat peale võtmiseks rohule.. ise tehtud moos, mesi, maitseainete ja pähklitega..  ja kui näiteks last ootaval emal oli raske raseduse algus, süda paha ja voodist välja ei saanud.. siis, vana naise abikorvis  ukse taga oli imelisi teesegusid ja värskeid metsalilli, varred niiskesse paberisse mähituna korvis. Asetades metsalilled vaasiga öökapile, levitasid need head värsket aroomi ja ergutavat võimu ning päästsid oma lõhnaga last ootava ema päeva alguse südame pööritusest. Paljud olid proovinud jälgida või jälitada korvi toojat, viijat kuid  see ei ole õnnestunud…

 

Sellise loo kuulis proua külas olles, kui mett maitses. See andis talle erilise tõuke ka ise oma mesipuud metsa viia. Ja soovides metsas ringi vaadata vanade mälestuste värskendamiseks!

Proua jälgis kõike mis majapidamises ja aias tehti. Ei olnud ta selline proua, kellele peale pidude korraldamise, klatši  ja “ Mida selga hommikul panna? “  muud olulist ei olnud. Maja- prouale oli tähtis kõik mis tema ümber toimus, alustades sellest et majas oleks inimeste vahel rahulik ja rõõmus õhkkond. Järgmisena tuli maja korrashoid. Kokaga tegid nad iga nädal nimekirja järgmise nädala ostudeks turult, vahel kestis selle nimekirja koostamine tunde. Kuna proua suhtles inimestega väljaspool mõisat tihedalt, siis kuulis ta uutest roogadest ja trendidest toidumaailmas ja soovis  ka oma kokale neid teadmisi jagada et siis koos uusi ideid ka katsetada. Vahel oli kokal raske  mõista retsepte, mida proua proovis jutus edasi anda, kuna  see kes prouale retsepte kirjutas, oli juhendite edasi andmisel üsna pinnapealseks jäänud. Ja nii nad arutasid ja täpsustasid, et kuidas see või teine retsept  täpsemalt  võis olla  ja kuidas mis järjekorras toiduained kokku segati või mis temperatuuril küpsetamine õigem oleks. Enamjaolt said nad kõik retseptid toimima ja olid vaid väga vähesed toidud, mis neil kahel ebaõnnestusid.

Mõisas teati ammu, et proual on mingi eriline võime või siis selgeltnägemise vägi… Ta aimas või teadis juba ette, kui kokal oli tulemas migreen ning ta ei saa oma toastki välja - või siis on noorel teenijatüdrukul suhted sassis ja raske olla. Teadis ta ka ette juba kui tallimees Hans on oma seljale heina tegemisega liiga tegemas on, siis enne seda juba nädal, palus ta köögitüdrukul hanerasva sulatada ja valmistas köögis oma retsepti järgi valu leevendavat salvi, mille sai siis valu kannatavale Hansule saata siis juba õigel ajal. 

Nii, siis vastavalt oma võimele ja nägemusele tegi proua vahel selliseid muudatusi juba enne kui keegi teine veel sellest põhjusest aru oli saanud. Ja kui see päev kätte jõudis, tänas kokk oma peas jumalat, et ta ei pea terve päeva oma peavaluga minema kööki kuuma pliidi ette.. Köögitüdruk sai ilusti hakkama üksi kohvi valmistamisega ja ahjus röstsaia tegemisega ja kõige sinna juurde käivaga. Sellised plaanid ja vabad päevad teenijatele korraldas proua oma nägemuste järgi juba pikemalt ette ja kui kellelgi teenijatest oli tarvis ootamatult koju käima minna, siis oli proua juurde minnes alati  imekombel  vastuseks nõusolev - jaatav vastus!

Oma teenijaskonnale andis ta ka puhkust ja võimalust teha toimetamisse pausi. Oli õhtuid kus perenaine saatis nad kõik puhkama ja koos härraga koos kokkasid omale köögis ise õhtusööki.. ja kostitasid ka kokka. 

Nii ta õpetas ka oma pere juba maast madalast, et ka nende teenijad on samasugused inimesed nagu nemad ja vajavad tähelepanu ja head sõna! Perenaine oli selle maja kuningas, teenijad teadsid ja tundsid enda kohal perenaise kaitset nii majas kui ka majast väljas-pool. Selle maja teenijad olid pea võrdväärsed härrasrahvaga ka väljaspool maja.  Aga nad teadsid ka, et kergem oli minna kohe perenaisele rääkida mis iganes tülist, õnnetusest mis majapidamist juhtus, sest see oli enam-vähem juba nagunii toimumise ajast ka proual teada.. nii, et jah.. . Majas oli ka muidugi härra, kuid Tema oli enamjaolt kas oma kabinetis peadpidi raamatutes või liblikavõrguga aasal-metsas uusi putukaid, taimi avastamas.  Samuti käis ta linnas õpilastele loenguid andmas. Nii, et kogu majapidamine ja mõisa valitsemine oli Proua õlgadel. 

Juba abielludes olid nende rollid sujuvalt paika loksunud ja see sobis neile mõlemale suurepäraselt. Härra jumaldas oma prouat, kutsudes Teda hellitavalt oma kapteniks ja ta teadis, et kõige õigemad otsused nende mõisas teeb tema naine. Proua teadis täpselt mis oli nende perele, teenijaskonnale ja majale parim ja ta juhatas vägesid kindla käega! Pere järeltulijaks oli ainukesena üks poeg ja proua koos härraga olid kasvatanud Temast tõelise mehe! Tema kombed ja suhtumine inimestesse olid laitmatud, selle eest kandis proua  hoolt  juba kui poiss pisike oli. Roberti haridustee algus oli proua ja härra koostöö ja hiljem peale kooli saadeti ka välismaale õppima. Selle tee läbis ta nii edukalt, et seal sooviti ka väga, et ta jätkaks koolis õpetajana. See oli  hea pakkumine ja aastaks jäi ta ka sinna tööle. Kuid ta teadis kohe, et ta soovib edaspidi tegeleda ikkagi ema kõrval mõisa hoidmise ja valitsemisega. Nii, et peale aastat välismaal naases ta koju ja asus mõisas  emale abiks ning tegeles pere ja ka samuti rahaasjadega.

Proua vaatas õue, taevas oli pilve tõmmanud ja puud õõtsusid tormiselt, kas tõesti on tormi oodata!? Ta vaatas pliidi poole kus Hans rääkis ikka veel kuidas ta oli tallis ja, et üks lahter olla tühi olnud ja seal samas hobuse sööda lahtri äärel oli noorhärra pintsak ja raamat…

 

Muidugi, see oli nii olnud juba  sellest ajast saati kui noorhärra Robert kõndima õppis. Robertile meeldis tallis käia ja kui poiss suuremaks sai siis ka hommikuti seal abiks olla. 

Ei jäänud tema poolt seal üksgi töö tegemata  ja samuti, kui valgus lubas siis luges ta peale tööd raamatut sealsamas, hobuste latrite ees õlgedel.

“Proua, proua.. ma ju räägin Teile, et mina olin tagumises talli nurgas ja noorhärra Robert tegeles seal eespool oma hobuse latri puhastamisega ja kui ma oma latri puhastamise olin lõpetanud.. siis.. siis  nägin, et härra luges..” “Kui ma hiljem ettepoole jõudsin, siis ma komistasin enda maha jäetud hargile.. ja tallipõrandalt püsti ajades märkasin, et noorhärra on läinud. Mingi hetke pärast nägin ka, et hobust ei olnud latris ja Roberti pintsak koos raamatuga oli maha jäetud õlgedele.

Proua kes oli juba väsinud sellest pikast jutust, küsis karmil toonil (mis muidugi oli Hansu tundes täielik viga) ”Milline hobune on tallist puudu?”

Vaikus, .. Hans oli seda tüüpi, et kas pikk jutt või ei sõnagi ta suust. Proua ootas rahulikult ja lasi Hansul ennast koguda..  “No.. seda, et.. austatud proua, me enne tööd tegema hakkamist vaatasime seda uut hobust.. vaatasime koos ja, ja arutasime, et päeval võiks juba härra proovida hobusele sadulat selga ja ratsutada aedikus.” 

“Hans!!!”  “Sa tahad öelda, et Robert on läinud Keisriga sõitma?” “ARULAGEDUS, Hans kui kaua sa oled meie juures elanud ja töötanud?!  “Vaiki!!!” “Me saime Keisri kuu aega tagasi sellisena vanalt omanikult, et neli meest tirisid teda talli ja aedikusse viidi teda samuti mitmekesi.. ta ei allunud kellelegi..” Ja siis arvate Teie kahekesi, et oo.. võiks proovida.. See, et Keiser on olnud Robertiga rahulikum ja lubanud oma latrit koristada ja ka harjata ning kammiga läheneda lakale.. see ei tähenda, et ta oleks valmis sadulaks ja sõiduks! Ma palkasin ekstra uue tallipoisi, kes on tegelenud metsikute hobustega.. ta pidi jõudma ülehomme siia. Ja Teie..  hakkate Keisrile sadulat selga upitama ja aedikus sõitma.. Kas sul on aru peas või?”

Eelmine omanik oli müünud Keisri Robertile veerand ostuhinnaga. Ja see ei olnud ka väike summa, Keiser oli puhast ja väärt tõugu, suurt kasvu.. oli tõeline must suur teemant! Hiilgas aedikus olles päikese käes, kuid kuna esimeste sõitude ajal oli visanud ta esimese omaniku tallipoisid kõik enda seljast ja kedagi ligi ei lasknud.. ja omaks ei tunnistanud, siis oli see hobune omanikul ainult uhkustamiseks külaliste ees. Trenni ja sõitu ei julenud keegi hobusega enam teha. Keiser oli muutunud õelaks.. võimalusel hammustas oma hooldajat ja trampis jalgu kui keegi ta latrisse tuli. Lõpuks ei julgenud Hobusega enam keegi tegeleda ja uhke hobuse välimus hakkas tuhmuma. Hobuse omanik otsustas, et Tema jõud sellest hobusest üle ei käi ja rääkis ka sellest sõpradele, et müüb Keisri soodsalt esimesele soovijale. Keegi ei olnud vaimustunud oma raha välja käimisest sellise taltsutamatu hobuse eest. Kuni selle ajani.. kui tuli Robert välismaalt, ja kuuldes et neile on uusi hobuseid talli vaja, ja kuulis sõpradelt eriti heade tõuomadustega Keisrist. Muidugi ei jõudnud hobuse iseloomu eripärad Robertini. Ta ostis Keisri, vana omaniku jutu järgi väga hea hinnaga ja väärt kaubana. Ja kui kaubad koos, astus Robert Keisri juurde julge sammuga ja pani talle ka kiirelt päitsed pähe, isegi hobune oli ehmatanud sellisest kartmatust kahejalgsest ja ei teinud tänu sellele ühtegi tõrksat liigutust Roberti suunas. Vanal omanikul vajus suu lahti kui Robert oma pea Keisri kaelale surus ja Teda paitas. Hobune korsatas Robertile vaikselt ja kõndis vagura tallekesena uue peremehe järel tallist välja vankri juurde. 

Vankri külge seotuna, pika nööri otsas sai Keiser üle hulga aja korraliku traavi ja värske tuuleõhk tegi ka hobuse julgemaks. Koduteel tegi Robert peatuse metsajärve ääres ja viis Keisri järve äärde jooma ja kuna ilm oli soe siis tõmbas ta saapad jalast ja keeras püksisääred üles ja viis ka Keisri järve ujuma. Ta pesi hobust seal teetolmust, Keisrile meeldis see väga. Hobuse pesemise ajal laulsid järve ääres puudel linnud eriti kõvasti, Keiser keerutas oma pead ja hirnatas kõvasti lindude laulule sekka. Robert vaatas ümberringi.. talle tundus, et keegi jooksis metsas puude vahel, aga hõikamise peale ei vastanud keegi ja Robert arvas, et nähtavasti olid need lihtsalt puuoksad, mis tuules liikusid. 

Väike tõrge oli hobuse järvest välja saamisega aga kõik sujus nende vahel ja Keiser kuuletus ning tunnistas Robertit kui peremeest.. või näis tunnistamas. 

Kodus olles tegeles  Keisriga ainult Robert, mitte kellegile ei olnud lubatud Keisri latrile läheneda. Robert toitis, kammis ja puhastas latrit, viis hobust välja, käis aedikus teda jooksutamas ja kui kõik oli tehtud, luges talle raamatut ette ja laulis aedikus  oma madalal häälel hobusele. Keiser ja Robert olid kokku loodud. Hobuse ilu taastus ja kui endine peremees tuli kolm nädalat hiljem Robertile külla, siis ta ei suutnud imestada.. kuidas Keiser Robertit usaldas. Sealsamas rääkis omanik ka Robertile, milline oli endine Keiser olnud. Vana omaniku kohalolu Keisrit ei häirinud, Tema jaoks ei eksisteerinud peale Roberti enam kedagi. Aga kuna ka prouale oli see Keisri vana lugu tuttav, siis ta oli kategooriliselt keelanud kellegil hobuse selga enne istuda, kuni uus tallipoiss Keisrit treenib nii sadulas, kui ka sõidus. Aga on ju ammu teada tõde, et see mis keelatud.. on see kõikse ahvatlevam!

Nii ka Robert ja tallimees Hans.  Kahekesi peeti plaane ja jälgiti hobust ja ta käitumist. Vana peremehe jutt küll hirmutas neid veidike tagasi hoidma oma soovidega. Ka Hans oli juba prouaga samal arvamusel, et las ikka see kogenud mees vaatab hobuse oskused üle ja treenib hobust. Aga ta nägi ka, et noorhärral on juba peas teised plaanid!

Kui siis tuli see hommik..

Robert ärkas imeliku tundega, nagu oleks keegi teda kutsunud kuhugi, Ta oli näinud segast und sellest päevast kui ta käis Keisri järel… 

Nii sinna sõites kui ka tagasi tulles.. eriti just tagasi tulles järve ääres peatust tehes tundus talle reaalselt, et ta ei olnud üksi. Unenäos oli asi veel selgem, et ta oli jälgitav! Ta kuulis sosinaid, naeru ja laulu, mida varjutas vahepeal liiga valiks minev linnulaul. Olid need ikka linnud!? Samas nägi ta puude vahel päiksekiirtes tantsivat pikkade punaste juustega, pärga kandvat neidu. Ta keerutas ja tundus, et isegi lendles nagu liblikas! Nii kerge oli ta liikumine puude vahel. Robert kuulis, et neiu hüüab Teda tema nimepidi. “Robert .. Robert.. tule metsa mängima, tule minuga niidule tantsima, Keiser toob sind minu juurde õigepea…” “ Aee, aee.. Keiser ära kihuta, ikka rahuliku jooksuga.. ma ootan Teid, sa ju tead teed metsaniidule, …tule tulee!” Järve peale tekkis paks tihe udu ja päike ei paistnud enam, ta sõitis sihitult ringi, Tema tahtis ühele poole ja Keiser tiris ikka teisele poole.. üle pea lendas suur öökull, huigates kõvasti nende kohale .. Keiser tõusis tagajalgadele ja Robert lendas sadulast.. ta nägi veel enne üles ehmatamist suuri neiu silmi enda kohal ja tundis näol pehmeid käsi. Päikest varjutasid neiu ruuged kiharad, päike oli neisse kinni jäänud ja Robertil oli neid vaadates silmadel nii valus, kõrvus kõlas imeline hääl.. “kas kõik on korras.. oota ma hoian su pead?!”

Robert ärkas, toas oli hämar ja päike ei olnud veel tõusnud. Ta ajas ennast teki alt välja ja viskas maha kukkunud padja voodile, mis unenägu..! Ta pesi näo ja pani riidesse.

Lähen talli, Ta võttis raamatu ja pintsaku ja suundus toast välja. Hallis oli kõik vaikne, Ta kõndis trepist alla liikus vaikselt tagaukse kaudu välja. Õues oli niiske, öösel oli vihma sadanud ja muru oli vihmapiisku täis. Märg kruus krudises saabaste all, kui ta talli poole kõndis. Talli ukse kohal põles latern ja ta kuulis et Hans tegi juba usinalt tööd. Robert paotas ust ja astus sisse, Hans oli Tema poole seljaga ja ümises mingit arusaamatut viisikest. Robert istus pingile ja vaatas kuidas Hans latrite vahelist ala luuaga puhtaks pühkis. Värske hein oli juba küünist valmis toodud ja täis veenõud ootasid tühjaks valamist. Robert vaatas Keisri latri poole, hobune vaatas talle otsa ja noogutas ninaga.. “tuled juba?” Kas ta ütles seda tõesti või kujutas Robert seda endale ette.. unenägu meenus ja ta naeris.. segane oled.. “Hei härra Robert, nõnda vara üleval!”

“Hommik Hans!” “ Täna on palju tegemist, tegelen Keisriga ja puhastan ta latri.” “Hommikul  lubasin emale, et vaatame mesitarud üle ja kui võimalik viime need juba täna metsa.”

“Ema on nii vaimustunud sellest kanarbiku meest ja tahab ka ise katsetada, et äkki õnnestub mesilased sinna kanarbikku korjele saada ja saaks ka purkidesse seda puhast kulda.” “Olla imeline ja hea maitsega.”

“Ja jaa.. sellest teadjanaise imelistest tegudest ja meepurgikestest räägivad kõik.. ja keegi ei tea kus ta asub.” “Jahimehed on käinud metsades ja ei ole kuskil ühtegi maja, osmikut või koobast näinud.” “Kus see naine elab ja kes ta on.. ei tea keegi,uskumatu lugu!” “ Palju inimesi olla tänu sellele naisele abi saanud.” 

“Ah siis tööd on vaja teha.” ”Jah teeme kibedalt, kokk lubas täna hommikul kostitada meid köögis koogiga ja kuuma teega, ma alustan tagantpoolt, hiljem siis saame kokku siin jälle.”

Robert pani Keisrile päitsed pähe ja tõi ta latrist välja, sidudes hobuse ukse kõrvale posti külge. Robert kraapis latri puhtaks. Sõnnik välja viidud talli taha, viskas ta tahapoole latrisse saepuru ja ettepoole puhast kuldset krabisevat õlge. Kallas jooginõu vett täis ja viskas sületäie heina sõime. Ta vaatas hobusel poole ja sidus ta lahti. Keiser hakkas liikuma, aga mitte oma latri poole! Hobune liikus kindlal sammul ukse juurde! Robert oli segaduses, hobune vaatas Tema poole ja korsatas valjult! Robert tardus hetkeks, ainult hetkeks.. ta haaras sadula ja viis Keisri talli uksest välja.

Sadula rihmad kinnitatud, vaatas ta veelkord päitsed üle ja seejärel kohtus ta pilk hobuse omaga. Keisri pilk oli rahulik aga samas võis juba sealt lugeda, et no kaua sa ootad.. lähme.. “..Kuhu me lähme Keiser?” Kuid ta ei jäänud enam vastust ootama, ta hüppas hobuse selga!

Tuul vilises Roberti kõrvus, ta tundis, et tema ei ole juht selles sõidus. Keiser oli nagu tuul.. Robert hoidis ratsmetest ja surus reied tugevamalt hobuse külgedesse! Nad jõudsid metsateele, kus oli hämar ja Robert kummardus rohkem hobuse kaela ligi, et mitte madalamate okstega vastu pead ja silmi saada. Ta proovis päitseid pingule tõmmata, et Keisri hoogu pidurdada, sellest ei olnud kasu. Hobune tuiskas edasi tuhatnelja, nagu oleks neil saatan kannul.

 Ja siis meenus Robertile ta öine unenägu.. krt.. Mingi vari lendas nende poole puude vahelt ja juba kostus öökulli vali huik.. Robert tundis kulli tiivasulgi oma juustes ja Keiser oli äkiliselt tõusnud hirnudes tagumistele jalgadele! Ta lendas koos kulliga.. ei ta kukkus. Ta pea maandus pehmele samblale, aga jala suutis otselennuga ja maandudes ikkagi kuidagi välja väänata..  

ah, eii krt.. see ei olnud välja väänamine. Jalg oli ka katki ja hele püksisäär värvus kiirelt punaseks. Ta proovis ennast istuli ajada kuid tundis tohutut valu ja minestas!

“Hans, aja tallimehed kohe üles ja minge otsige Robert üles, kuna öösel sadas vihma siis peaks hommikused jäljed ilusti näha olema.”

Proua vaatas aknast välja ja vandus vaikselt.. “oli tõesti nii vaja hommikul minna.. ja kuhu sa läksid poiss.. ???”  

Ta vaatas aknast välja ja pilk jäi metsal püsima. “Eiii, sa ei läinud metsa ometi pimedas selle hobusega!”  Päike tõusis ja mets ei olnud enam seal kaugel nii hirmutav.. oli ainult lootus, et poisi ja hobusega on kõik korras. Teadis ju proua, et selle hobusel ei olnud ammu sellist sõitu olnud ja kui nüüd sai selle võimaluse ja veel metsa lõhnad sõõrmetes.. loodan, et kõik on tõesti hästi!

 Robert avas silmad, ta tundis suus magus mõrkjat maitset ja sõõrmetes mingit teravat lõhna. Ta proovis ennast liigutada ja kiikas jala poole, et mis seis seal on. Üllatuseks avastas ta jala ümber tihedalt seotud riidest sideme ja ka puutoigas oli sideme alla lahaseks seotud. 

Tema kõrval oli veelähker ja paberi sisse oli mähitud leivakäärud. 

Robert vaatas ringi ja ta ei näinud kedagi.. ta võttis lähkri ja jõi ahnelt, suhu jõudis magus piparmündi maitse.. midagi oli seal veel lisaks.. ei saanud aru, piparmünt oli üle. Ta pani pea uuesti maha.. aga see mis ta ta pea alla jäi ei olnud sammal, see oli märss kuhu oli sisse pandud suur hall ja pehme rätik! Ta võttis selle endale peale, külmavärinad olid ta keha vallutanud. Ta pani pea tühjale märsile samblal. Vaatas taevast ja sulges silmad. Robert tundis üha suuremaid külmavärinaid ja jalavalu..  Talle tundus, et keegi lisas talle veel midagi peale ja suhu valati midagi väga mõrudat. Teda kanti kuhugile.. ta ei suutnud silmi avada, nii raske oli olla. Kui ta suure pingutusega silmad avas, siis ta nägi kuidas ta oli metsa ääres ja keegi sidus puu okste külge punaseid paelu. Ta ei saanud aru mis toimub… ja siis keeras see  paela siduja ennast tema poole ja nende pilgud kohtusid. See oli suurte siniste silmadega noor naine, ta paksud ruuged juuksed olid üles pandud, kleit oli valge pitsiline ja maani. Robert sai nüüd aru, et see punane riie mis puu okstele seotud oli, oli märguandeks teelt tulijatele. Ta kuulis kaugelt pasunaid ja meeste hääli. Tüdruk kummardas ta kohale ja katsus Roberti otsaesist, tilgutas talle pudelikesest midagi mõrudat suhu. Tüdruku juuksed vajusid laiali ja ümber Roberti näo oli punane kardin.. päike proovis kiharatest läbi tungida.. aga asjatult. Ta tundis kuidas naine libistas talle otsa ette külma kompressi ja pani Ta taskusse mingi asja ja lausus  vaikselt.. “Kuhu sul nii kiire oli.. pidime ju metsas niidul kohtuma, parane ruttu!” “Hobuse pärast ära muretse.. tuleb koju..” Roberti silmad vajusid kinni…

Päike paistis silma kui ta uuesti silmad avas, ta õõtsus oma asemel.. ah, ei ta oli kanderaamil.. mehed kandsid teda majja juba. Kui Ta voodile jõudis, vaatas Ta oma jala poole, valu andis jälle tugevamalt tunda.. kõik oli ikkagi nagu Ta mäletas.  

Jala ümber oli side ja lahaseks lisatud toigas paistis ka, sall oli ikka ta ümber. Ta võttis salli ja nuusutas.. oli tunda sambla ja piparmündi lõhna.

Robert keeras salli kokku ja surus selle padja alla ja pistis käe taskusse. Seal oli mingi pakike, ta tõmbas käe taskust koos leiuga välja. Samas avane toa uks ja ta libistas käes oleva pakikese teki alla tagasi peitu. 

Tulijaks oli ema, “Robert, oli sul vaja ratsutama minna metsa ja seda veel Keisriga, oli ju jutt, et Keiser vajab veel aega ja koolitamist.” Robert vaatas ema poole, ema nägu oli hall ja silmaalused olid magamata ööst ja nutmisest paistes ja tumedad. “Ema ei ole vaja nutta, kõik on korras.. ausalt!”  “Palun lase midagi mulle kokal valmistada ja ma magaks tunnike.. olen väsinud.” Ema kallistas Robertit ja lahkus vaikselt. Robert võttis peidetud pakikese ja avas selle, seal sees oli pudel vedelikuga ja ümber oleval paberil kirjas manustamis juhend. Robert lasi endale suhu tilkuda kümme tilka mõrudat vedeliku ja peitis pudelikese uuesti koos pakikesega padja alla. ta tundis, et seal oli veel midagi aga jõudu ei olnud.. ta tahtis ainult magada. Ta kuulis ja tundis läbi une, et keegi vaatas ta jalga ja seda seoti uuesti. Ta tundis märga sidet oma otsaesisel ja kellegi jahedaid käsi.. tundis mõrkjat maitset suus.. ta avas silmas ja vaatas toa hämaruses otsa sellele samale naisele kes oli ta metsast päästnud. Ta tahtis rääkida kuid ei jõudnud.. silmad sulgusid uuesti. Unes nägi ta veel metsa ja ära jooksvat Keisrit.. Keiser, Keiser.. tule tagasiiiii.. Tundus, et selle hõikega oli ta äratanud kogu maja. Kõigepealt tormas tuppa ema, siis isa.. kes oli unustanud prillid ette panna ja ei saanud aru täpselt kes on kes.. Lõpuks siis viimasena ka põetaja ja toatüdruk. Proua rahustas kõik maha ja saatis oma tubadesse, ta vaatas põetaja poole ja lausus, “kus Te olite, Teie kohus on olla mu poja kõrval ja magama pidite Te Tema riietusruumis?!” “Jah, austatud proua!” “Käisin köögis korraks teekannu uut teed tegemas, Teie poja jaoks!”  “Ma ei ole rohkem kauemaks siit lahkunud!” Põetaja kohendas oma peakatte korralikult pähe ja lükkas suured koledad paksu raamiga prillid ninajuurele. Proua vaatas seda naist, midagi oli tema olemises nii tuttavat, samas ei olnud ta veidramat inimest näinud. Ta välimus.. need prillid, ta oleks tahtnud ta silmi vaadata,aga jah..  põetaja  silmade ees olevad prillid varjasid ta näo ja olid talle kui maski eest! Proua ei näinud ta nägu, pilku.. ja see ärritas teda kõige rohkem, aga  ta tundis, et see põetaja teeb oma tööd korralikult ja on just see keda ta siia poja juurde vajas! Ta libistas pilgu üle magava poja, Roberti otsaesine pärlendas higist aga ta hingas ühtlaselt. Õnneks olid põetaja antud rohud kiiresti mõjunud ja Roberti palavik oli alanemas, eks näe mis hommik toob, ta noogutas vaikselt põetajale ja lahkus ust vaikselt sulgedes.

Põetaja seisis hetke veel keset tuba ja kuulas kuidas proua sammud eemaldusid ja oli kosta tema magamistoa ukse sulgumist. Põetaja võttis laualt küünla ja astus akna juurde.. ta liigutas küünalt ringjalt vastupäeva, hoidis seda viivu paigal, siis tegi sama päripäev poolringi ning tõstis küünla üles lasi pooleldi käe alla ja lõpetuseks tegi õhus liilia märgi. Selle peale puhus ta küünla ja pani küünlajala lauale.

Seda mängu oli jälginud Robert, ta arvas, et on kõrges palavikus ja nunnast põetaja on talle palvet lugenud, ta sulges uuesti silmad ja uinus.  

Põetaja astus Roberti vannituppa ja lukustas ukse, ta tõmbas oma peakatte ära ja kammis sõnakuulmatud lahti vajunud juuksed kokku ja keeras tugevasse krunni, puhastas prillid ja väljus kindlal sammul vannitoast. Ta istus tugitooli ja jäi liikumatult istuma. Ta ei teadnud kas oli tukkuma jäänud.. aga ta kuulis järsku kuidas hallis lõi kell ja see oli just see mida põetaja ootas. Ta tõusis ja hiilis kassi sammul uksest välja, libises läbi pimedate koridoride ja jõudis tagaukse juurde. Põetaja seisatas ja kuulatas ukse juures..  naise terav kõrv tabas tasast sahinat väljas ja eemalduvaid samme. Ta ootas veel hetke ja avas ukse.. uks nagises vaikselt ja ta hingamine peatus hetkeks. Ta pidi saama välja siit suurest majast.. ta oli olnud seal juba kolm päeva.. ei hetkegi värsket õhku ja linnulaulu.. tuulemüha ja langevaid kastepiisku näo värskendamiseks. Väljas oli taeva selge ja tähed särasid, ta vaatas üle prilliraamide taevast ja hingas sügava sõõmu värsket õhku endasse. Oli aeg tagasi tuppa minna, ta vaatas trepil ringi ja nägi alumisel astmel pakikest. Hetkega oli see tal käes ja ta peitis selle oma rüü hõlma alla, vaikselt libises ta jälle maja uksest sisse. Uks ei nagisenud enam õnneks.. oli vist omaks võtnud uue elaniku. 

Toas olles veendus ta, et Robert magab ja liikus oma poolele ja sulges vaikselt ukse.

Ta istus vaikselt diivanile ja avas paki.. seal oli kõik vajalik.  Õnneks ka see, mis tal endal siia tulles maha oli jäänud. Põetaja võttis nurgast oma kohvrikese ja sai sealt uhmrinõu ja kausikese, ta liikus oma käes olevate asjadega aknalaua juurde ja asetas need kuuvalgusesse. Veel oli vaja saada veenõu kohvrist  ja siis on kõik olemas. Nüüd jäi veel kõik kokku segada vaikselt kausikesse koos sootaimedest ja kuivatatud esseoua juurest  ära uhmerdatud pulbriga ja lisada sinna täiskuuvalguses pudelisse võetud hõbedaselt sillerdav allikavesi. Nii nagu ta asjad kohvrikesest välja vaikselt võtnud, nii need sinna ka tagasi libisesid ja alles jäi ainult kokku segatud mikstuur pudelike naise käes.  

Ta läks selle pudelikesega  Roberti voodi äärde ja võttis pisikese lusika, tilgutas sinna pudelist  kuuvalguses kolm tilka ja astus voodi äärde. “Robert, Härra Robert..  Teil on aeg rohtu võtta.” Robert avas silmad ja vaatas põetajale otsa. Unenäos on tihti nii, et tundub nagu oleksid reaalsuses ja hiljem ärkad ja avastad, et see kõik oli uni. Robert vaatas põetaja silmadesse ja ei suutnud midagi öelda.. kuuvalgus pani põetaja silmad nõiduslikult helendama ja peakatte alt vingerdas välja ussid.. ei need olid ikka juuksed… Robert pani silmad kõvasti kinni ja tegi suu lahti, nagu siis kui ta pisikese poisina ema palvel suu pidi avama ja sinna lusikas mõru rohuga jõudis. Nüüd siis oli tal sama tunne, et kui silmad sulgeb siis kõik muutub ja kui silmad  peale mõrudat rohtu avab siis on see  suurte prillidega põetaja jälle endine.. igasugused helendavad nõiduslikult helendavad silmad kaovad..

Ja ta ei eksinud, silmad uuesti avades oli see naine.. st need suured prillid ta ees ja kaardus klaaside taga oli aimata põetaja pilku, “Jooge nüüd palun vett!” Robert kummardus talle ulatatava klaasi juurde ja jõi.. “ei ole võimalik, see ei ole vesi ju, see on see sama..?” “Jooge kõik ära, see rohi oli väga mõru, jooge klaas tühjaks!” Robert pani silmad kinni ja ta jõi.. punased lindid lehvisid ja pasunad hüüdsid koerte haukumise vahele… ta pea vajus padjale ja ta jäi uuesti sügavalt magama. 

Põetaja läks oma diivanile, istun korraks.. jah, siis on tõesti aeg minna!

Robert avas silmad, tuba oli roosat valgust täis ja ta tundis, et tervis on tagasi.. ta tõusis vaikselt istukile ja liikus akna juurde. Metsa kohal oli kõik roosa ja oli näha ka esimest päikesekiirt.. ta toetus vaikselt kummutile ja siis sai ta juba vannitoa uksepiidast tuge.. jalg oli normaalne.. sai juba vaikselt toetada peale ja valu oli kadunud. Robert valas kannust endale vett kaussi ja pesi ja värskendas ennast.. ta nägu oli silmaalused oli tumedad ja lõug oli karva kasvanud.. aga hetkel tal selle korda tegemiseks jõudu ei olnud. Näo ära kuivatanud ja juukseid kammides tundis ta oma näol midagi kõditavat.. Ta vaatas peeglisse, et kas ämblik on ta näol, ei seal oli pikk juuksekarv. Valguse kätte seda tõstes nägi ta sellel punast helki, huvitav kus see siia saanud on.. Teda tabas soe tunne. Ta võttis selle hellalt sõrmede vahele ja liipas vaikselt toa akna juurde.. avas selle ja puhus  selle roosa taeva poole.. 

ise silmad kinni soovides midagi mida siia kirjutada ei saa sest siis ju soov ei täituks! Akna uuesti sulgenud tundis ta, et kõht on meeletult tühi ja tahaks hirmsasti süüa! Selleks oli aga vaja panna selga hommikumantel ja kuidagi ka ühel jalal trepist alla kööki saada. 

Ta avas oma riietusruumi ukse ja läks kapi juurde, õnneks oli hommikumantel kohe ukse avades käega haaratav ja ta tõmbas selle endale selga, keeras peegli poole ja tundis, et pea käib ringi ja vajab veidi puhkust. Kui ta uuesti silmad avas ja peeglisse vaatas, nägi ta seal hommikumantlis ennast ja… diivanil magas keegi… keegi kelle juuksed aknast päikesetõusu valguses hiilgasid kui tuli ja need tuleleegid voolasid padjalt põrandale, ta palged kumasid päikesevalguses imeliselt.. Robert ei saanud hingata, ta tundis, et kui ta sealt kohe ei lahku siis minestab ta õhupuudusest. 

Ta sulges ukse enda järel vaikselt ja liikus toast välja koridori. Vaikselt seinalt tuge saades ja ka hiljem käsitoele toetudes sai ta trepist alla ja all oli mööblit täpselt nii palju, et ta sai nende najal ennast kööki aidata.

Köögis oli juba pliidi alla tuli tehtud ja kokk laulis vaikselt omaette pliidi ääres, köögitüdruk asetas värskeid saiu kaussi ja laotas valge puhta lina neile peale. Õhus oli kohvi ja saia aroomi duell. Roberti reetis ta valjult korisev kõht, mille peale ehmatanud kokk ennast ümber pööras ja Roberti avastas! Köögitüdruk kes oli juba enne Robertile noogutanud, hakkas suure kõlava häälega naerma. “Härra Roberto, leidsite lõpuks ka tee minu juurde, oo jaa.. kui tervis tagasi, siis nälg on kohe järgmine kes juhatab sind just sinna kus saab sellele leevendust.. ole sa tervitatud tagasi!!!” Ta kallistas Robertit ja aitas ta laua äärde istuma.  “Mida ma saan sulle pakkuda, mis sobiks kõige paremini lauale hetkel?”

Robert vaatas kokale otsa ja naeris, “mul on sulle tõesti suur tellimus valmis mõeldud juba!” “Palun  võtta oma kõike uhkem kandik, tegelikult võtta see suur puust liud mille saa meie vanast välgust tabatud tammest meisterdasid ja kuhja sinna kõike mida hommikusöögiks võiks isutada.” “Ja neid värskeid  saiakesi, mis Rose just hetk tagasi kaussi lina alla pani.. ja juustu ja… sa tead ju isegi!” “Ma tean, et sul on meie pere isud kõik teada, ja ole hea too see minu toa riideruumi terrassile!” “Ma proovin ikka enne sind nüüd üles jõuda!” “Ah jaa, palun pane kahe jaoks neid hõrgutisi!”

Kokk naeris ja asus noorhärrale liuda täitma, hõigates veel Rose poole, “mine aita härra üles, tal tundub kiire olema.”

Kui Robert oma toa ukseni jõudis, tundis ta laubal higi.. ta ei teadnud kas see oli pingutusest või siis ärevusest ja ootusest mis või kes teda ees ootab ta toas.

Ta avas ukse ja astus vaikselt sisse, oli kuulda, et riietusruumis keegi liikus. Tore, ta istus vaikselt põetaja tugitooli ja pani uuesti valutama hakkanud jala tumbale. Hetke pärast avanes uks ja põetaja oma täies vormis, millegipärast oli tal seljas ka keep.

Ta libises riiete ruumist välja nagu vaim. Nurk kus Robert istus jäi varju ja ei olnud põetajale näha, ta hiilis voodi äärde ja vaatas voodisse ja taganes voodist eemale.. “Kuhu sa läinud oled Robert?” Vastust ei pidanud ta kaua ootama, nurgast kostus, “ma olen siin!”  

Naine keeras ennast ringi ja vaatas üle prillide nurka kus oli Tema istunud mitu päeva ja ööd Robertit valvates ja põetades. “Härra Te peaksite veel pikali olema ja kas Te soovite midagi süüa juba, peaksin rohud Teile andma ja hea oleks, kui enne seda sööksite.”Robert vaatas põetajale otsa, või õigemini vaatas ta neid suuri prille mis varjas enamu naise näost… uskumatu, kas tõesti oli  see tõesti võimalik, et ta oli saanud koduse põetaja metsast!? Ja milline fenomenaalne oskus ennast riietada nii, et ei mingit  jälgegi sellest kes ta tegelikult nii välimuselt kui olemuselt on. Tema ees seisis selline hall, suurte prillidega ja hoolikalt põetaja vormi uppunud haldjas.

Robert naeratas viisakalt põetajale ja vastas samuti viisakalt, “jah.. ma ärkasin täna hommikul ja esimene asi mis mind tervitas oli nälg!” “Ma tellisin köögist meile süüa ja see peaks varsti tulema, veidi kannatust.” “ Kas Teile sobiks kui läheksime terrassile ja naudiksime hommikust vaadet metsale.” “Ja veel, enne kui me läheme, ma ei mäleta kuidas on Teie nimi preili, vabandan kui Te olete seda mulle öelnud ja olen selle unustanud!” Põetaja vaatas Robertit läbi paksude prilliklaaside, ja tänu nendele paksudele klaasidele ei näinud ta mehe kavalat näoilmet… “Mul ei ole tõesti olnud Teile võimalik ennast esitleda!” “ Olen nunnade juures õppinud põetamist ja mind palkas Teie austatud ema, kui Teil kõrge palavik oli ja voodist tõusta ei jõudnud!” “Olen sidunud teie haava ja kohendanud lahast, ja rohud on aidanud põletikust jagu saada.” “ Teie palavik on taandunud ja näen, et ma võin koju pöörduda.” “Ja, muidugi.. aga kuidas on Teie nimi?” Robert oli kuulnud, et metsast tulnud haldjad oma nime ei avalda ja veel, et kaevuvesi on neile keelatud ja pajas keedetud toit muudab nad jõuetuks ja võluvõime nõrgeneb… mida kauem nad metsast väljas on. Põetaja vaatas läbi oma suurte prillide Robertile silma.. Robert tundis, et tal hakkas sellest pilgust pea ringi käima ja taganes ukse poole. Just õigel ajal kostus selja tagant päästev kõva koputus Roberti toa uksele! Robert tundis kuidas ta pearinglus kadus, tõstes pilgu nägi ta, et.. Põetaja pööras ennast akna poole ja vaatas kaugele metsa poole…

Uks avanes ja kokk astus sisse suure liuaga ja köögitüdruk lükkas tema järel käru, millel oli kohvi, tee ja ohtralt puuvilju. Kokk seisatas ja vaatas aknast välja vaatavat naist ja siis kohtus ta pilk Roberti pilguga, millest kokk ei suutnud lugeda välja midagi mis ta oleks mõistma pannud mis toas sünnib. Robert suunas sõnatult kokka riietusruumi terrassile kandikuga ja võttis Rose käest käru juhtimise enda hoolde, lubades tal endal lahkuda. Kui nad koos terrassil olid siis kokk sosistas (ise näost valge) Robertile üle õla, “See naine ei ole see kelleks ta ennast nimetab, ta on metsast.. usu.. ma olen sellise inimese.. ah k…t, see ei ole ju inimene.. haldjaga koos viibinud ühes ruumis..” “Kunagi ammu päästis selline haldjas mu õe metsa järvest uppumast!” “Tuli ka korra peale päästmist, esimesel ööl teda vaatama.” “Olin jäänud õde valvates tugitooli magama ja siis kui ärkasin öösel oli ta õe voodi juures ja sosistas midagi oma keeles!” “ Ma tundsin, et mu käed ja jalad kangestusid, surusin silmad kinni ja ei julgenud häält teha.” “ Mingi aja pärast kui tundsin, et käed jalad ei olnud enam nii kanged, avasin silmad.. ta oli läinud!”

Jooksin õe voodi juurde ja nägin, et ta magas rahulikult ja põsed olid kergelt roosakad ja hingmine oli normaalne. Hommikul ärgates, ei maininud ta mulle sõnagagi, et keegi ta juures oleks käinud.. ja kas ta seda ise teadiski.  

Aga hetkel tabas mind samasugune tunne nagu nooruses.. “Härra olge ettevaatlik, nendega ei tohi nalja teha, haldjad aitavad kui vaja, aga kui tunnevad ohtu, siis ka kaitsevad ennast!” Robert vaatas kokale otsa ja noogutas, “tänud sulle söögi eest!”

Kokk lahkus Roberti toast ust sulgedes. 

Robert astus vaikselt akna juurde ja silmitses naist. Seda ei lastud tal kaua teha. Põetaja pöördus ja vaatas Robertile otsa, “saan ma kuidagi Teid aidata härra?” Robert  keeras ennast kohe Põetaja pilgust välja ja lausus muretul viisil, “ma palusin kokka, et ta tooks meile süüa ja.. ma palun Teid nüüd terrassile koos minuga hommikueinet nautima.” “Meil on olnud raske nädal, tähistame minu paranemist, enne kui Te olete otsustanud minna siit majast!”  Põetaja ei lausunud sõnagi ning liikus terrassile. Terrassile jõudes naise järel nägi Robert kuidas naine hingas sügavalt sisse, välja ja vaatas metsa poole.. tema kehahoiakust oli näha kuidas ta koju igatses. Sellel hetkel tundis Robert ennast paranemas haige asemel hoopis vangivalvurina. “Istuge palun!” Robert nihutas tooli põetajale laua alt välja ja ootas viisakalt kui põetaja oli toolile istunud ja seadis ennast istuma põetaja vastu.  Põetaja vaatas kandikut ja ta silmad lõid särama kui pilk puuviljadeni jõudis. Ta vaatas ja uuris enne  väga hoolikalt puuvilju, kui ta neid sööma hakkas.

Robert kallas endale kohvi, ja sõi vaikselt jälgides kuidas põetaja puuviljade söömist nautis. Robert vaatas ja imestas, kuhu need puuviljad küll mahtusid.. 

Naine võdistas oma õlgu ja sulges silmad.. kõht oli täis! Ta avas oma silmad hetke pärast ja vaatas Robertile otsa ja lausus, “toon sulle su viimased rohud ja vaatan su jala üle.” Ta tõusis järsult ja kõndis kiirel sammul tuppa.  Robert järgnes ja sulges terrassi ukse, ta läks ja istus voodile nagu põetaja teda juhendas ja asetas jala ettevalmistatud linale, ise padjale vajudes ja ootama jäädes. Põetaja tuli oma kandikuga ja istus Roberti voodi äärele ja keeras talle selja. Jalaga tegelema hakates segasid põetajat ta prillid, esiteks olid need kohutavalt suured ja teiseks ei näinud ta läbi nende korralikult haava. Ja kui ta seal nii pingutades ja kummardades asjatas, juhtus see mis pidi.. prillid kukkusid tal eest ja nii õnnetult, et põrkasid vastu kappi ja sealt voodi alla. Põetaja kivistus hetkeks, kuid kummardus siis sügavamalt Roberti jala kohale ja puhastas haava edasi ja lisas veel rohtu enne sidumist. Nii seal toimetades unustas ta, et ta prillid on  voodi alla libisenud ja kui ta oli jala oli korda saanud siis ta avas korgi mikstuuril, et Robert saaks oma vajaliku koguse rohtu ja seal juures ka rahustava sõõmu  piparmündi ja unejuure leotist koos meega. See annaks talle võimaluse majast lahkuda kui Robert on uinunud. Ta ei suuda sellele mehele otsa vaadata. Juba metsas Tema eest hoolitsedes ja talle silma vaadates oli ta tundnud selle inimesega tugevat sidet ja see oli lubamatu.. Ta ei saanud aru kuidas oli see võimalik.. inimese ja haldja vahel?!

Põetaja kallas klaasi pudelist piparmündi ja juure leotist, segas sinna lusika mett ja võttis ka mikstuuri ning lähenes Roberti voodile.

Robert lamas ja ta silmad olid suletud,  ta tundis, et põetaja on talle lähenenud.  Kuid ta ei avanud silmi, ta soovis kuulda põetaja häält, seda mida palaviku alanemise ajal oli öösel läbi une kuulnud.. õrna, hella ja rahustavat. Naine oli laulnud talle vaikselt ja ta pead külma jaheda rätiga paitanud. Ja nii siis toimus kassi-hiire mäng, üks ootas ja vaatas voodil lamajat ja mõtles, et kas võiks kauem veel kesta see hetk ja teise soov, et ta saaks veel venitada seda koos oldud aega, sest enamus koos oldud ajast oli ta ju teadvuseta olnud. Põetaja asetas klaasi öökapile ja istus vaikselt Roberti voodiäärele. Ta vaatas meest ja arvas, et Robert oli jala sidumisel magama jäänud. Naine ohkas vaikselt ja paitas Roberti kätt õrnalt,  tilgutas lusikale mikstuuri ja libistas selle vaikselt mehe huulte vahele ja lasi rohul suhu voolata. Robert tundis suus mõrudat maitset aga hetkel tundis ta, et veel veidi ja ta ei suuda rohkem niimoodi lamama jääda.  Naine oli paitanud õrnalt ta kätt ja see oli talle mõjunud paremini kui  mikstuur! Robert tundis, et ta tahaks tõusta ja koos selle metsapiigaga..  just metsapiigaga minna alla talli ja koos koju tagasi jõudnud Keisriga ratsutada metsa nende salajasele niidule ja punuda pärga ja tantsida.. nii nagu ta öösel oli laulus kuulnud… Jäädagi sinna, ta ehitaks neile metsajärve äärde maja ja nad saaksid seal elada ja olla nii nagu neile meeldib… ja metsapiiga saaks teha seda mida ta on teinud siiani..  

Proua ärkas hommikul ja ta uni oli andnud talle kõik vastused.. Ta ei suutnud uskuda.. kuidas ta oli olnud nii kaua pime, see ei ole lihtsalt võimalik..  miks ta kohe ei olnud taibanud.. see kõik kordub! Tema sattus ju siia majja, kui härra oli kaugel loodusreisil olles Tema metsas ööbides Teda kohanud ja neil oli esimesest pilgust tunne, et nad on seotud.. ja ta jättis oma metsa ja kohustused.. ning metsast väljudes unustas ta ka kahjuks oma haldjaliku päritolu. Alguses oli see teda painanud ja tihti käis ta lähedal metsas lilli korjamas ja kivil istumas, aga kalli mehega koos olles ja majas toimetades oli ta selle valu lõpuks unustanud. Kui neil sündis Robert, siis olid sidemed metsaga murtud! Inimene ja haldjas olid liitunud ja metsa võim enam ei kehtinud. Ja nüüd… nende enda valduste piiril algavast metsast tuli haldjas tema poega aitama!? Ta teadis, et sellised metasast väljatulemised  ja inimese majas viibimised olid haldjatele ohtlikud. Haldjad said seda teha ainult siis kui neil oli väga tugev tunne  ja soov aidata. või tunne, et see inimene väärib hoidmist ja armastust!

Proua libistas ennast vaikselt voodist ja tõmbas selga  hommikumantli, tal ei olnud aega ennast sündsalt korsetti vangistada! Ta haaras oma kapist metsahaldja aega kuuluva õhkõrna suure  ämbliku- ja koopaliblika kookoni lõngast kootud salli ja tõmbas selle õlgadele ning suundus poja toa poole.

Ta avas vaikselt Roberti toa ukse ja talle avanes pilt voodi äärel põetajast kes paitab ta magava poja kätt ja ta näeb naise põsel läikivat pisarat… Nägi kuidas põetaja Robertile lusika õrnalt huulte vahele surus ja mikstuuri huulte vahele valgus .. ja kuidas need kaks.. üleni armastuse auras üksteise vastu võitlevad. Sall ta ümber hõõgub ja ta ise hakkab tundma, et ei saa varsti siin toas hingata..  Ja siis naiste pilgud kohtuvad, proua silmad on meekarva ja sädelevad ja põetajal erksad, sinised tähti pilduvad. Põetaja tõuseb ja liigub prouale vastu… nende pilgud räägivad.. sõnu seal ei kasutata.. vanem haldjas räägib oma loo ja manitseb nooremat.. noorem tahab minna.. vanem ei lase pilku alla ja keelab toast lahkuda.. nii nad seisavad ja voodis jälgib neid Robert.. Proua võtab põetajalt peakatte ja sõlmib lahti põetaja põllkleidi. 

Põetaja pea ümber on tekkinud helendus, ta punased juuksed voogavad vabalt seljale ja ta silmad säravad veel rohkem. Tal on seljas ilus valge õrn kleit ja sellele tikitud peene hõbedase niidiga metsalilled annavad aimdust prouale, et tegemist on  haldjate kõrgemast soost olevusega. Selle siis need tormised tuuled metsa poolt..  metsakuningas ootab tütart koju..  

Robert on tõusnud, ja ootamatult on ta nende kahe naise juures, ta ei saa aru mis toimub. Ema võtab neil mõlematelt käest ja palub neilt aega. “Palun olge siin nii kaua kui ma tagasi tulen..” Põetaja ja Robert noogutavad ja istuvad koos voodile, põetaja pöörab pea proua poole ja lausub, “minu nimi on Elvenia, Teil on seda vaja.”

Proua naeratas, “tänud usalduse eest!” “Mind võid kutsuda Taneishaks!” “Ma käin nii kiirelt kui võimalik.” “Oodake mind ära ja ärge toast lahkuge!”

Proua sõidab metsa, sall on tal tugevalt ümber ja lootus, et suudab rääkida kuningaga on tugev. Ta teab, et inimesel ei oleks võimalust, aga temal võib olla see võimalus ja ta usub oma jõusse üha tugevamalt, mida sügavamale metsa ta jõuab! Ta saab kokku Kuningaga metsaniidul, kotkas tiirleb kuninga pea kohal kõrgustes..  nende pilgud ja meeled  saavad üheks.. kui alguses olid  kuninga silmad  kurjalt mustad ja inimene oleks selle pilgu all minestanud või isegi surnud, siis Taneishat see ei murra, nende vahel toimub metsahingede äratundmine ja nad istuvad kui võrdsed järve ääres kivile! Nad räägivad oma lugu ja sellest  mis saab tulevikus.. Metsakuningas näitab järve ääres kohta kuhu saab kerkida maja ja on ka nõus, et lapsed käivad metsast väljas Taneisha kodus.. palub ka lahkelt, et Taneisha talle koos oma mehega külla tuleks. 

Ta saadab pimedas Taneisha metsast välja ja jääb ootama, et nad peagi tagasi tuleks ja ka noored koos tema ette tuleks.

On varajane suvehommik  ja metsajärve ääres majakeses on aknad avali, valged kardinad lendlevad tuules.. linnud laulavad ja metskitsed jalutavad tagaaias. Maja ees on kaetud külalisi ootav pidulaud lumivalge linaga ja laual olev vaas on lilli täis, liblikad ja mesilased tantsivad ümber vaasi.

Elvenia on jooksnud tuppa, et õue tuua unest ärganud pisike Aria.. aeg on lennanud!

Kohe jõuab Robert Keisril koju koos oma vanematega ja täna toimub pidu metsajärve ääres!

Oodatud on kõik, kes näevad ja kuulevad. Ta ehib oma juuksed lilledega ja viib metsaannid ja toidud lauale. Ei hakkagi siia neid toitude nimesid kirjutama.. sest retsepte kahjuks avaldada ei või.. 

Kaugelt kostub tuulemüha ja Elvenia isa on kohal, ta kallistab tütart ja nad istuvad koos külalisi oodates järve äärde kivile.. Väike Aria kilkab oma korvikeses ema kõrval. 

Robert jõuab koos vanematega ja metsarahvas on ka juba kohal.. Roberti isa ja  Elvenia isa jutustavad elavalt laua otsas. Robert ja Elvenia istuvad koos väikese Ariaga järve ääres ja kosta on Elvenia ilusat laulu… Taneisha on ümbritsetud metshaldjatest, ta särab ja on õnnelik, et ta poeg sai sellise imelise võimaluse. Ta ei lootnud kunagi enam tunda seda tunnet mida ta noorena metsas elades tundis.. aga ta sai palju rohkem.. Ta sai kingituseks imelise mehe armastuse, lapse ja nende poeg sai uue võimaluse elule tänu Elveniale! Nad olid ja on õnnelikud, alati!

 Metsarahvas aitab inimesi kui inimene annab selleks võimaluse ja ei riku loodust ja austab seda. Me kõik saame sellele kaasa aidata ja loodust toetada .. nii saame ka meie vastu toetuse looduselt!