Pojengide kuninganna kingitus

See lugu juhtus ammu, oli üks suur ja võimas noor kuningas ja ta lossi ümber oli imeline aed. Selle aia olid loonud juba tema esi-esivanemad, täpselt ei teagi mitu "esi " sinna ette nüüd käis.. Aga jah, aed oli täis imelisi puid ja põõsaid, igale aastaajale õitsevaid lilli. Aed ei olnud kunagi ilma õiteta.. isegi talvel olid aias köetavad klaashooned, kus olid võõramaised õitsvad taimed ja õue seati lume sisse laternaid, värvilisi linte ja kellukesi seati puude külge lendlema ja helisema. Selles aias käis elu nii päeval kui ööl ja aednikel oli seal vajalik ainult puid ja põõsaid pügada ja lõigata ning kuivanud lilli ära koristada. Kõik toimetused tegid seal aias elavad haldjad ja see kõik käis tantsiskledes ja lauldes. Inimsilm seda muidugi ei näinud. Vahel nägi mõni silmanurgast tuulevaiksel ajal põõsaste liikumist... või kolises aiakuuris kastekann- aga ei midagi rohkemat. Aednikud teadsid, et aias oli oma elu haldjarahval, nad hoidsid selle saladuses ja kõik toimus rahus ja üksmeeles. Seda aga kuniks tuli troonile uus troonipärija, ta kartis paaniliselt kõike mis aias lendas või liigutas. Vahel oli tunne, et talle ei sobinud isegi tuuleiil ta juustes. 

 

Niisiis toimus suur muudatus imelises aias- oli vajalik koristada ülearused kõrrelised ja aasalillede platsid. Ja kohe-kohe õitsele puhkevad suured pojengipõõsad mille nupukestel vilkad sipelgad siblisid, need käskis kuningas otsekohe hävitada! Teeääred pidid olema puhtad. Nii kaevasid aednik ja ta abiline pojenge öösel pimedas välja ja ladusid ettevaatlikult oma vankrile. Kui augud said tasandatud sõitis aednik hommikuhämaruses nende taimedega oma koju. “Nähtavasti tuleb kodus need pealsed ikkagi ära lõigata, juured said kaevates kannatada ja kindlast põevad taimed seda solgutamist kaua,”  mõtles koduteel aednik ja ta ei teadnud, et ta vankri tagumisel äärel istub suures uhkes roosas kleidis pojengide kuninganna. Samal ajal kui aednik hobust kodupoole juhtis, oli kuninganna ametis pojengidega, ta ravis lillede haavatud juuri ja hoidis taimi vankris, et need veel rohkem viga ei saaks. Samuti lohutas ta sipelgaid pojengi pungadel, et varsti-varsti saavad nad uue kodu ja kõik on jälle hästi!

 

Kui aednik koju jõudis, kaevas ta koos pojaga oma aeda augud lilledele valmis ja saputas augu põhjadesse kõdusõnnikut, et juured saaks järgmiseks aastaks jõudu. Tuppa minnes oli perenaisel juba hommikusöök valmis ja aednik sõi isukalt kõhu täis. Peale sööki viskas ta asemele pikali, pidi ta ju uuesti oma tööd tegema minema. Praegu aga jõuab ta veidi pikutada ja eks õhtul saab pojengid lõigatud ning maha istutatud.

 

Päev lendas kiirelt ja koju jõudes ei olnud aednikul meeles, et ka koduaias ootasid teda tema enda uued asukad. Õnneks olid taimed ilusti viludas ja taimede mullapallid olid niisutatud. Hommikul tõusis aednik varem, et oma uued taimed maha istutada ja samuti ka naisele pliidipuid tuua. Kui ta aeda jõudis, olid  talle üllatuseks kõik taimed ilusti oma pesades ja lopsakamad kui kuningaaias. Aednik jalutas, imetles ja talle tundus, et tema aeda on kolinud palju rohkem linnukesi. Samuti lendas ta ümber palju liblikaid ja aias oleks justkui uus elu tärganud! Järsku ta tundis, et ta pole üksi. Ta pööras ennast ümber ja nägi roosas kleidis naeratavat naist. Aednik oli nagu soolasammas, aimas ta ju kes see on ja ta kõrvu jõudis imeline laulev hääl. Naine tänas teda ja ta poegi, et pojengid jõudsid uude koju ja ei lõpetanud kuninga soovil kompostihunnikus. Veel lausus ta, et mehele on toas üllatus- see annab kõik, mis mehele ja ta perele vaja peaks minema! Ja järsku mees tundis tuuleiili ja pojengi aroomi ninas, ta vaatas ringi.. ei kedagi.. oli vist und näinud püstijalu. Ta imestas, et üks pojengiõis oli juba oma uues kodus avanenud. See andis mõista, et siin oli olnud tõesti lillede kuninganna. Ta läks tuppa ja oma magamiskambrisse sisenedes nägi ta midagi uskumatut. Nende voodi kõrval oli imeilus roosa pojengiõie värvi kapp kuldsete käepidemetega. Ta avas selle ja seest leidis ta väikese kukrukese rahaga.. aednik vajus vaikselt magava naise kõrvale voodile istuma. Alles eile olid nad omavahel rääkinud, et kui neil oleks rohkem võimalusi siis saadaksid poja linna õppima! Selles kukrus aga oli enam kui pojale vaja oli kooli jaoks. 

 

Nii saigi poeg võimaluse linna sõita ja aedniku perel oli alati vajalik ja rohkemgi kui vaja. Aed oli aednikul endal uhkem kui kuningal ning ka haldjate toimetusi oli aednikule antud võimalus näha. Nii sai ta kasulikke teadmisi ja rakendas neid oma töös kuninga aias. 

Ja selline oligi selle kapikese lugu. Meie pereni jõudis juba tuhmunud ja ajahambast räsitud kapp ja eks ka need kapikese võluvõimed on tuhmunud. Aga eks see võluvõime ja loomine on ka meil endal ise valida. Algus on minu poolt tehtud, kapp on saanud jälle roosa pojengi värvidesse ja hoiustab imesid, millega saan aidata uusi väsinuid! 

 

Nii palju siis sain kirja siia, loodan, et see lugu ja kapike meeldisid Teile! 

 

Aitäh, et lugesid!