Metsahaldjas Taneisha 🧝🏻‍♀️

 Kui te nüüd märkate, siis jah... haldja pilt on tuttav, aga loos oli ju kaks haldjat ja nii siis saagu ka neid siin kaks! 🧝🏻‍♀️🌸🧝🏼‍♀️ 

Taneisha 

Eelmise looga saite teada, et ka Taneisha oli pärit haldjarahva seast!

Siin on lühidalt kiire ülevaade Teile, mida kuulsin tema minevikust.. 🧚🏼‍♂️❤️🧝🏻‍♀️

Tema lugu algas, kui puud olid oma kevadiselt rohelistesse rüüdesse riietatud ja mägedest alla voolav sulavesi oli juba taltunud. 

Ta elas paksu metsa sees avaral lagendikul asuvas majas oma perega, ema ja isa, kaks vanemat venda ja temast neli aastaaega noorem õde.

Hommikuti ärkas ta kõige varem, ta oli nimelt metsarahva põetaja.. metsloomad ja ka haldjarahvas said alati vajadusel ta käest abi. Hommikuti oli vaja tõusta ja kodus viibivad haiged patsiendid üle vaadata, haavad siduda, rohtu anda ja ka toita. Esimese asjana toitis ta väikse emata jäänud kitsetalle ja siis suundus patsientide juurde heinaküüni.

Maja juures asuv lisahoone, mis oli talveks heina kogumiseks mõeldud, oli aga poolenisti rohkem nagu metsloomade varjupaik.. oli seal raudu jäänud isahunt ja noor haavatud põder. Olid ka püsielanikena seal viibivad jänesed, kanad, kukk, kitsed.  Ja kui Te nüüd küsite oma peas minult, et mis moodi hunt koos nende loomadega ühes ruumis viibis.. siis, vat nii see oli! Hundi toimetasid vigastatud jalaga kohale Taneisha vennad, loom oli omadega juba nii läbi, et vennad omavahel olid nõutud alguses, et kas üldse tasub looma solgutada… kas saab Temast veel elulooma?! Mõistus tõrkus uskumast aga süda sees andis lootust! Nii nad hundi õe manu tõid ja seal ta hella hoolitsuse all sai loom uuesti üsna kiirelt juba jõu tagasi ja nädala pärast limpsis hunt juba Taneisha ulatatud kausist vett ja sõi kausist talle toodud toitu. Haava sidumise ajal ta urises alguses võõristavalt, kuid taipas, et midagi kurja talle ei teha ja lõpuks oli hundi pea Taneisha süles ja naine võis rahus hundi jalale uue sideme teha. Kui hundi jalg oli juba nii hea, et loom sai liikuda hakkas ka ta vaikselt Taneisha sabas longates ringi liikuma. Nad käisid metsas ja hunt oli Taneishale lõpuks nagu ihukaitsja.. eiii mitte, et metsas oleks talle ohtu olnud.. lihtsalt oli ta alati seal kuhu tüdruk ka ei läinud, Ta oli alati valvel! Üks õhtu kui kõik pereliikmed olid läinud metsarahva õhtusele koosolekule ja Taneisha pidi veel jääma koju oma patsientidega tegelema, et siis hiljem kiirelt järele lipata.. kuulis ta kuidas Hall (nii oli hundi nimi) küüni ees lõrises, ta vaatas küüni ukse vahelt välja… Hall turjakarv oli puhevil nagu isalõvi lakk, ta vaatas ühes suunas ja ei pööranud pilku. Taneisha vaatas, ta ei näinud midagi, nina tundis suitsu.. aga kuna ta oli just käinud ahju segamas siis ei pööranud ta sellele tähelepanu.  

Ta lõpetas kiirelt viimased toimetused küüni all ja pöördus halli poole, “ Lähme nüüd, rahvas ootab meid!” Ta käis kiirelt toast läbi, pani endale teise kleidi selga, kammis juuksed ja nad võisid minna! Nad olid jõudnud juba mäekoopa jõeni, päike hakkas loojuma ja kõik säras imelises roosas valguses.. kasteloor oli langemas.. Seda kõike imetledes, tundis ta jälle suitsulõhna ja kuulis mingit rääkimist. Hall ta kõrval oli valmis kaitseks ja urises vaikselt. Hundi pilk oli suunatud jõe äärse koopa avavuse poole.. ja tõesti, seal oli keegi, ja see keegi oli upakil ja tegi lõket. Taneisha  sundis vaiksel häälel Halli vaikima ja ta hiilis puude vahelt nii ligidale kui puude varjus hiilimine lubas. See ei olnud oma, ta oli riietatud nii nagu riietuvad metsast väljas olevad.. ebamugavalt ja peas oli imelik peakatte.. nagu oleks pudrukauss tagurpidi pähe löödud.. maas oli tal hunnik kraami.. võrgud, karbid. Taneisha ei teadnud kõikide asjade  nimetusi ja ka milleks neid vaja oli.. See mees oli Tema vendadega samasse vanusse välimuselt, silmade ees olid tal mingid imelikud raamid ja ta rääkis omaette valjult midagi.. Taneisha ei kuulnud, järsku nägi kuidas mees haaras maast oleva võrgu ja hakkas Tema poole jooksma! Taneisha kangestus ja varjus puu taha, aga Hall võttis mehe nende poole jooksu otsese rünnakuna ja hakkas tugeva lõrina saatel otse vastu kõndima! Taneisha jõudis viimasel minutil hüpata puu tagant välja ja haarata Halli turjast. See pilt mis nüüd noorele teadlasele järsku metsa puude alla jõudes avanes.. see ehmatas teda nii, et ta taganedes komistas puuroikale ja kukkus upperpalli pead ära lüües vastu kändu ja jäi sinna oimetult lebama. Kui ta uuesti silmad avas, oli ta oma lõke juures ja ta nägi, et keegi kohendab tema tehtud lõket. Lõkest eemal istus suur hall hunt ja jälgis pingsalt teda. Ta liigutas ennast vaikselt istukile ja kuulis tugevat urinat hundi poolt tulemas, lõket kohendanud kuju pööras ennast tema poole ja ta nägi, et see oli noor naine, imeliselt pikkade juustega.. ta liikus tema juurde ja jäi ta juures seisma. “ Kas oled toibunud, mida sa siin metsas teed, väljas läheb pimedaks ja loomad on võõrastele väljastpoolt metsast ohtlikud!?” Mees vaatas naisele otsa ja lausus sosinal, “ma ei ole siia tulnud kellelegi ohuks ega liiga tegema.. tegelen hetkel ööliblikate ja metsapõrnikate uurimisega ja uute liikide määramisega meie, st vabandust Teie metsas.” Taneisha vaatas seda meest, need naljakad asjad ta näos olid kõverdi vajunud ja ta pilk oli kuidagi udune ja ta ei vaadanud talle otsa korralikult. Mees kohendas oma prille just samas, nagu oleks ta mõtteid lugenud ja Taneisha nägi kuidas mehe pilk teravnes otsekohe ja ta vaatas talle väga pingsa pilguga otsa ja naeratas. Taneisha naeratas samuti ja istus ta kõrvale, “sa vaatad meie putukaid ja liblikaid, milleks?” Mees asus seletama kui vajalik on teada metsa olevatest liikidest ja nende liikumistest väljaspool oma keskkonda.. millest putukad toituvad ja millega tegelevad. Tema kirjutab selle kõik üles oma märkmetesse ja teeb ka  isenditest joonistused juurde.  Nad rääkisid veel pikalt mehe avastustest metsas… ja ootamatult märkas Taneisha, et ta oli võõra seltsis veetnud aega nii, et väljas hakkas valgeks minema.. Ta tõusis ja võttis õlgadelt mehe st Johni poolt antud jaki ja ulatas selle tagasi omanikule. “Võta see nüüd tagasi, pean kiirustama koju.. olen ennast unustanud sinu ilmamaa vestlustesse.. ma tulen sulle appi nende kaljuprao mutukatega. Seal on palju huvitavat.. ja muidugi neid armastavad ka koopas elavad nahkhiired.. oh saab lõbus olema!” ta viskas jaki suure kaarega Johnile ja juba ta jooksis.. ja tema kannul Hall! 

Mees kohendas lõket ja läks koopasse oma asemele.. “viskan viivuks pikali kuni päike tõuseb..”

Nende kohtumised said pea igapäevaseks, õhtuseks. Nad käisid läbi metsade pimedamate kohtade ja Hall oli neil kannul! Ta ei urisenud enam Johni peale, aga hoidis tal pilku peal. Taneisha oli viinud ka Johni oma koju ja seal olid vennad omakorda koos isaga kuulanud Johni avastustest ja tegemistes..  ja ka sellest mis väljaspool metsa toimub. Nad teadsid, et on haldjaid kes lävivad inimestega tihedamalt ja käivad ka neid aitamas. Nemad olid sügavas metsas ja väljapoole sealt nad ei läinud. Nii olid Johni jutud põnevad ja paeluvad. Taneisha emale ei jäänud ka märkamata, et John üha enam kiindus Taneishasse ja ta taipas, et ka tütrel on südames tunded tärganud! Ta teadis, et takistada ta ei saa, mis peab tulema see tuleb!

John oli olnud metsas pikalt, ja vahepeal oli käinud ka metsast väljas.. ja kui ükskord oli aeg, kui ta pidi metsast ära minema siis nad mõlemad mõistsid, et nad tahavad kokku jääda! Taneisha oli oma nooremat õde alati õpetanud loomadega tegelema, et selle ameti sai ta usaldada talle. Hall oli leidnud endale metsast kaaslase ja kadus üha tihedamini metsa.. ta aimas, et Taneisha läheb metsast. Taneisha teadis, et kui ta Johniga läheb metsast välja, siis saab usaldada seda meest täielikult. Nad olid kokku loodud, John oli oma teaduses suur tegija ja Taneisha oli talle kõiges toeks. Metsarahvas oli juba teadlik, et Taneishast saab tulevikus neile pilguks metsast väljas. Nad andsid ta vabaks kohustustest ja palusid tal mitte unustada metsateed! Taneisha isale oli samuti John omaks saanud ja ta palus, et John hoiaks ta tütart! Taneisha ema pakkis teele neile kaasa kõik vajaliku. Ta pani Taneishale enda tehtud suure halli rätikul ümber ja lausus: “Tean, et kui sa siit lähed siis sa unustad palju ja sa ei saa nii pea siia metsa.. aga see rätt annab sulle mälestuse, kaitse ja minu armastuse. Pea meeles, et sinu veri on teine ja see tõmbab ligi sarnast! Kui sina lähed metsast siis osake tuleb sinust ikka tagasi.. see on juba ette nii nähtud! Kaitse oma pere, maja, kuhu lähed ja õpi parimat. Tee mida sa tahad, et sulle tehakse ja tea, et me ootame Teid alati siia!”

Vennad viisid nii Johni kraami, kui ka õekese asjad oma hobustel metsast välja. Metsast väljas ootas juba ees Johni vanker. Nad tõstsid asjad ringi ja kadusid vaikselt kust olid tulnud.. nii, et kui Johni teener teiselt poolt metsast tuli.. avastas ta juba härra koos Taneishaga vankril ootamas. “Oh, vabandust härra, ma käisin teiselpool teed otsimas, et kus Te olete, et aitan asju tuua..  Taneisha muigas, inimesed on ikka pimedad..”

Kui nad Johni valdustesse jõudsid siis imestas Taneisha selle suuruse üle, tal oli hea meel, et seal oli ka läheduses mets. Majapidamine oli neil suur, seal ta õppis ja õpetas, majas elavad inimesed olid ta pere! Kõik kes seal olid said tunda, et see proua on neile kui tugisammas ja nad hoidsid Teda ja olid samuti hoitud. Sellest kõigest kuulsite juba eelmises loos ja kordama ma seda ei hakka. Taneisha ema ennustus läks just nii nagu ta ütles, Taneisha poeg suundus metsa elama koos haldjaga ja need pered käisid läbi. Tema poja liit haldjaga murdis lahti Taneisha mälestused ja võimed ning tänu sellele sai Taneisha ka oma kodu vabalt jälle külastada. Tema kojutulekust andis varakult metsarahvale teada ustava Halli hundilaul!   

Selline lugu oli siis Taneishaga, enne kui ta oma metsast lahkus.. ❤️ ❤️ ❤️

Kapp on puhastatud ja värvitud Fusioni mineraalvärviga. Peale on lisatud Redesign with Prima dekupaaźipaber Peaceful Ponder, pilt on värvidega kapile toonitud ja tehtud juurde tekstuurne muster. Nupud on vanutatud ja lisatud õrnalt kuldset vaha.