Majakavaht

 Hei, aeg on keeta teed ja lugeda lugu ja vaadata pilte!

Majakavaht 

Millal see oligi, kes seda täpselt enam mäletab... Aga lugu sai alguse saarel, kus oli maad täpselt kõrgema kalju jaoks ja seal tipus troonis ka vägev majakas. Majakavaht oli noor ja alles asunud sellesse ametisse, enne teda oli olnud sama ameti peal tema onu, kahjuks lahkus onu siit ilmast ühel tormisel ööl. 

Noormees oli lõpetanud linnas kooli ja tulnud tagasi onu juurde, oli jõudnud enne eelnimetatud ööd, ja nad olid veel saanud pikalt arutada, et kuidas, mida see aasta majaka müüri remontida ja et laternate tagavara tuleb kindlasti üle vaadata. Ja kas jõuab ka majaka üle värvida.. !?

Tollel hilisel õhtul oli noormees linnas käinud ja jäänud tulekuga hilja peale, oli juba tugevalt pilves ja tuule iseloom hakkas muutuma tormiseks. Esimesed vihmapiisad viskusid noormehele kraevahele, kui ta saarele jõudes paati kinnitas. Tuul sasis ta mütsi peast ja lennutas selle noormehest hea mitu meetrit edasi majaka poole kaljule. Noormees st. Aleksander, nii oli meie loo peategelase nimi, hüppas kiirelt mütsile järgi ja sai selle viimasel minutil kätte, uus tuuleiil tahtis seda juba edasi vette kanda. Ta astus kiirelt trepist üles majaka ukse poole, avas selle ja oli vastamisi oma onuga. Onu kamandas ta pliidi taha, et teeks söögi neile valmis. Ta ise käivat korra väljas ja toob veel alt rannast puid juurde... ehk jõuab enne suurt tormi asjad joonde aetud ja siis saavad kohe sööma asuda!

Aleksander kohendas pliidi all puid, kooris kardulaid ja lõikas linnast turult toodud soolaliha pannile sibulate hulka, ninna hõljus mõnus sibula ja praeliha lõhn. Alles nüüd meenus, et viimati sai ju söödud linna jõudes sadamas ja see oli ikka väga kaua aega tagasi. Mugulapott auras pliidil ja Aleksander lisas pannile liha ja sibula juurde jahu, segas seda kuni jahu oli mõnusalt rasva sees pruunistunud ja lisas vett ja törtsu piima. Kaste oli saanud parajalt paks, et lusikas seisis korra ikka püsti, enne kui laisalt kausi veerele lösutama vajus. Ta kurnas kardulad ja pani poti pliidiäärele aurama, õues oli kuulda tuule ulumist ja aknaluugid kolisesid akende taga. Onu oli lubanud ka need kinni panna, et tormi ja tuulega aknaid ära ei lõhuks. Aleksander vaatas köögiaknast välja, luuk loperdas akna taga tuule vallas, ta süda jõnksatas pluusi all. Kuhu onu nii kauaks jäi, miks on ikka veel luuk avatud!? Ta pani kiiruga tormikuue selga ja kiirustas välja, vaatas ringi laterna valguses ja märkas trepil tühja puudekorvi. Onu ei olnud näha, seega Aleksander liikus majaka tagaküljes olevate akende juurde, kus asus ka redel, luukide sulgemiseks.  

Laterna valguses oli pikali vajunud redel, onu selle all, Aleksandri kiire tegutsemine ja onu redeli alt välja tõstmine oli kahjuks kasutu, keha oli lõtv ja elutu. Onu oli läinud, nii nagu ta oli ikka ennustanud endale, et läheb tormitantsuga oma Luisa juurde. Nüüd ta siis oli oma Luisa juures, noormehe silma oli pritsinud tuulega soolane merevesi, või olid need pisarad.. ah sa merikurat, kuhu sul oli nii kiire!???

Aeg oli lennanud juba aastat kaks, noor majakavaht elas ja tegi oma tööd, vajadusel käis ka mandril varu täiendamas. Töö majakas oli tema sõber ja armastus.. kajakate kisa oli ta uudised ja meelelahutus!  Põhilise leiva sai ta merelt, muu tuli mandrilt ja seda sai toodud ikka hulgi, et peaks kuu või isegi kauem sinna minema!  Tollel sügisesesel hommikul uduvihmas, kui ta korjas merest võrku välja  kaljude äärest peale sügistormist ööd, tundus see eriti raske olevat! On vist tormiga vetikaid ja jampsi sisse pööritanid.. Aleksander rahmis ja sikutas kaua, võrk oleks nagu vastu punninud, ega ometi mingi suurem kala pole võrku juhtunud!?!  Ta tiris jonnakalt võrku, kontsad paadipõhja surutud, võrk kerkis paati aegamisi... viimane lõpp oli eriti raske ja vaevaline. Ja siis märkas ta imeliselt helkivat soomust, kuldne, samas hõbedane, soomus helkis eredalt mitmes vikerkaare toonis veel lisaks, Aleksander sai jõudu juurde, "no nüüd on alles saak" mõtles ta! Ta kallutas ennast viimse võimaluseni tahapoole, et see purakas üle paadiääre saada! Ta tundis kuidas suur võrgutäis vetikaid ja kala paati pransatas ja ta ise suure hooga samas sellili paati siruli kukkus ja muidugi otse peaga vastu tagumist istelauda... 

Oi jeerum.. ja see linnulaulu sidin kõrvus, Aleksander avas silmad ja katsus oma pead. Peas oli korralik muhk, ta oigas ja kastis muhku külma mereveega. Soolane vesi ja vetikamähis ajas muhu kipitama, oli ka veidi katki ja verine.. aga eks pulmadeks pidavat kõik korda saama, muigas Aleksander. Samas kuulis ta paadist rabelemist, eh, see sindrima suur teadmata nimega kala ju ka veel vaja üle vaadata! 

Aleks pööras pilgu paadipõhja võrgu poole ja ehmatas ennast kangeks, võrgus ei olnud kala olid vetikatesse mähitud veritsevates haavades inimkeha, kuuldus oigamist, see oli naine! Aleks ei halastanud võrgule, ta rebis kuue alt oma suure noa ja käristas sellega oma võrgu sisse korraliku augu..

Ta tõmbas vetikaid eemale ja ja nägi punaseid juukseid ja heledamat nahka eal... kaelal tuksles elu näitav sooneke kiirelt, silmad olid suletud naisel, ta mähks neiu oma kuue sisse ja aerutas nii kiiresti kui võimalik kaljude vahelt majaka juurde. Ta viis naise trepist ülesse ja avas majaka ukse ja asetas ta köögi sohvale lamama. Kiiruga puhus ta pliidi all olevatele tukidele elu sisse ja lisas puid.. pani suure kannuga vee tulele ja... aga ma ju nägin kala võrgus, ei ole võimalik lihtsalt, et siin keegi inimene ujuks, "mis asja sa nüüd hull mõtled ometi!?! Vesi onju külm, ei, midagi on väga imeliku siin!!!"

Ta puhastas noore naise vetikatest, puhastas ja sidus haavad. Naise kehal oli korralikult sinikaid ja haavu, kondid tundusid terved olema. Kui ta naisele oli tõmmanud oma särgi ümber ja mähkis ta teda tekkide sisse, siis aga jäi ta pilk naise jalataldadele, need olid nagu just valmis voolitud, ei oleks nagu ühtegi sammu nendega tehtud! Aleks raputas jällegi pead ja kõndis pliidi äärde, kallas endale väiksest kannust hommikust teed ja istus pliidi ette suurde puust tooli, ta oli väsinud ja pea tuikas valutada. Pliidi soojus ja soe tee tegid oma töö, ta uinus. 

Ärkas ta pimedas, ta viskas enda peal oleva vetika lõhnalise kuue toolileenile, pani õlilambi põlema ja jooksis kiiruga kontrollima kas majakatornis ikka latern põleb, kõik oli korras. Ta sammus alla ja kööki astudes laternaga märkas ta sohval naist, kelle silmad olid avatud ja vaatasid terava pilguga lähenevat meest. " Tervitusi sulle" lausus Aleksander, ta vaatas naist ja sai aru, et hetkel vajab see olevus nii ruumi kui ka aega! Ta tegi pliidi alla tule ja võttis puukorvi, viipas naisele vaba käega ja läks õue.  Tagasi tulles oli naine samal kohal ja vaatas ikka sellise pilguga meest, et lähenemise julgus kadus Aleksandril täielikult! Ta asjatas pliidi ääres, praadis üle leiva, pruunistas sibulat lükkas pannile eilsed kartulad lisaks, uus teevesi mulises ka ja sinna sai visatud maalt toodud vaarikavarsi. Ta pani toidu kausikesse ja kallas tee jahtuma, pöördus sohva poole kausiga ja ulatas selle naisele. Naine vaatas, ei liigutanud ja ei lausunud ühtegi sõna. Aleks täitis topsi veega ja lähenes naisele, sirutas kruusi naise näo ette ja nägi kuidas naine januselt kruusi vaatas, ta haaras selle kohmakalt, nuusutas ja siis pani selle suu äärde ja jõi kruusi tühjaks!  Aleksi poole ulatus samamoodi käsi kruusiga ja ta sai selle tühjana oma valdustesse tagasi. Esimene suhtlemine ja kontakt oli loodud! Kausiga toit jäi aga puutumata väiksele kummutile sohva juures. 

Hommiku hämaruses ärgates, kuulis Aleksander mingit pominat ja oigamist sohvalt, ta aimas halba. Naise nägu hõõgus ja ta värises, Aleksander keetis uue tee, jahutas seda ja jootis pooleldi teadvuseta võõrast, terve kruus vaarikavarre teed meega kadus kiirelt ja tulemuseks oli õigepea rahulikum hingamine ja pärlid laubal. Naine magas, Aleksander pesi ta säärtel olevad haavad, määris haavasalviga ja kattis naise tekiga. Nii kestis see nädalat paar, naine sai jõu tagasi ja haavad terveks. Sõi ta minimaalselt ja ei mingi isuta.

Kui Aleksander mandrile pidi minema, siis rääkis ta naisele pikalt sellest ja lootis, et äkki ta ikka mõistab.. 

Linnast tagasi tulles aga avastas ta, et majaka uks oli lahti ja külm tuul vilises toas, õnneks ei olnud veel talv saabunud. 

Ta vaatas toas ringi ja ei märganud toas midagi teisiti, ei, siiski sohva juures oleval vanal kummutil olid sahtlid uksed valla ja seal asjade vahel sädelesid kuldsehõbedased soomuse kujulised tükid, oli poolenisti kuld ja poolenisti hõbe! Kummut oli siin juba ammu olnud ja sisuks onu märkmed ja majaka päevik ja muu pudi-padi. Nüüd aga lisaks varandust täis, aga kuhu oli naine kadunud, mehe särk vedeles maas ja naine oli kadunu! 

Aleksander läks välja, tühjus valitses saarel ja ka hinges, ta on läinud! 

Öösel magades nägi ta unes, et naine oli ta voodi ääres, laulis teadmata keeles talle ja paitas ta pead, hommikul virgudes ei olnud kedagi... olid jällegi soomused ja õrn kala lõhn. Igakord kui oli see unenägu, olid ka soomused kummutis. 

Aleksander korjas need kokku sahtlisse ja hoidis neid tallel, kõik mis tal vaja, sai ta ka majakavahi palga eest ostetud. 

Merel käies tundus et tihti nägi ta vees siuglevat suurt sädelevat kala, ta võrgud olid alati pilgeni täis ja tihti tuli tal mandril käia kala viimas müüki, et teenis veel lisaks kalapüügist ka. 

Mandril olid ka juba jutud, et ta on merineitsite poolt ära kaetud ja egas sellest mehest elulooma saa... läheb nagu onugi.. 

Talvel kui Aleksander linnas käis ja tagasiteel tormiga koju jõudis üleni külmununa, keeras ta ennast kuiva tekki sisse ja istus sohval pliidi ees värisedes, öösel ta tundis kuidas keha kuumas ja silmad põlesid peas. Mees kooris ennast paljaks ja vedas ennast majakast välja, astus õue ja talle tundus, et õues oli südasuvi ja linnud laulsid õunapuudel, ta kõndis mere äärde ja libistas oma tulitava keha mõnusasse jahutavatesse lainetesse, ta ujus ja tal oli nii hea kerge olla! Ta kuulis tuttavat laulu, punaseid juukseid enda ümber voogamas, kõik keerles ja ta vajus teadmatusse. 

Kui ta ärkas, oli ta toas oma voodis mitme teki all ja ta kõrval kummutil olid pudelikesed ja tassis oli aurav tee. Üks vana naine seisis pliidi ees ja praadis kala. "Oled siis tagasi lõpuks!?" naine vaatas teda sellise pilguga, nagu Aleksander kunagi oleks seda "naist merest" näinud, aga ei see ei olnud ju Tema! Mees ohkas ja noogutas. Toidulõhn ja sellest tekkiv isu pani aru saama, et tervis on tagasi ja kõik saab jälle vanadesse rööbastesse! Ta tõusis ja kõndis kangel sammul pesukausi juurde, viskas vett silmile ja vaatas kausi kohal olevasse peeglisse...

Peeglist vaatas vastu hallides juustes vanamees, ta vaatas, sulges silmad ja vaatas uuesti, kõik oli sama! 

Ta vaatas ringi, kõik elamine oli muutunud, mööbel oli ju sama aga jh, aeg oli muutnud majaka ja pöördudes naise poole taipas ta, et seal on Tema merineitsi, kelle ta päästis võrgust ja kes tuli tagasi ta juurde, õppis rääkima ja armastas Teda Tema inimlike vigadega ja ravis Teda pikalt kui Ta mitmed aastad voodis lamas, teadmata kes ta on ja kuhu kuulub. 

Ta oli tagasi ja ta mäletas kõike - ta oli kodus, oma majakas ja Temaga oli ta merineitsi, kes tuli ta ellu imelisel viisil! 

Kummuti sahtli praost helkis midagi, ta teadis mis see oli ja see oli ka kinnitus, et Ta ei mõelnud seda lugu endale unes välja!  

Nad elasid seal majakas veel väga pikalt ja kui neid enam ei olnud, jõudis kummut mandrile ja nägi veel uusi elusid ja inimesi... kuni tuli uus merineitsi ja teadis, et see kummut, vaevatud vanast värvist on väärt enamat. Ta tõi selle MetiNetile ja nii saigi kummut pestud, lihvitud ja soomused lõid kapis helendama! Tänuks sai Ta rääkida ka oma loo rahvale! 

Tänud ikka: Tõmme värvistuudio Fusion Mineral Paint värvientusiastid ja oma kallile mehele kes toetab alati mind kui minu kannatus või jõud katkeb 🩷