Suvi, haldjatel külas, elulõnga elu päästetud ja ehitatud redel taevasse oma pisikeste käekestega... alleaaa, kaske ja kaske!

 Ja ongi kohal, kallis kaua oodatud suvi! Muru on ennast päevitades kollaseks kõrvetanud, kaevuvee tase on väga viimasel piiril ja kurvastuseks ei anna teda jahutada ja peab ootama vihma, et siis jälle ennast ise kasvama turgutada! Vihmaveetünn on juba põhja näitamas ja igasugu ideedega on nuputatud, et vett piisavalt jaguks nii endale kui lilledele, taimedele. Kraanikaussi on ennast elama sättinud sinine ümar kauss, et kõik mis kraanist kodukeemia vabalt alla voolab, saab sinna kogutud ja lilledele taimedele hoitud! 

Täna hommikul tegin oma esimese lilletoe Maximast pärit, allahinnatud riiulist päästetud, roosaõielisele elulõngale. Oli Teine ikka väga haledalt ära kuivanud, ostsin lisaks veel hobusesõnnikuga kompostmulda ja tõin selle pisikese koju. Pean ütlema, et elulõnga elutahe on suur - üks oks on kasvanud juba tublisti, pürgib taeva poole nagu muinasjutust oavars! Tean, et see lilleke soovib taevasse jõuda, meie soe aastaaeg saab enne kahjuks läbi ja nii peab ta seda kasvamist alustama jälle uuesti iga aasta soojaga. Tahtsin talle toeks midagi looduslikku, leidsin kuuriseina äärest ühe maha võetud kasetüve. Algselt arvasin, et kruvin sinna mustad kruvid tüvesse aga otsustasin ümber ja saagisin vanast liistust parajad tükid, et siis need ronimiseks tüvele kinnitada. Värvisin need ära, said veidi liiga valged aga eks aeg teeb oma töö ja taime rohelus ja ilusad roosad õied haaravad pilgu rohkem kui liistude valge mantel! 

Pühapäeval tegime pliksiga mõnusa väljasõidu imeilusa metsajärve äärde Jõgevamaal, sinna jõudes ootas meid haldjamaale avanev allee. Kohale jõudes võtsime oma korvi toiduga ja jalutasime metsa, alguses tundus, et ega vist tekil ilusa vaate nautimist meil tule, koguaeg olid sääsed metsarajal kiusamas. Kohale jõudes laotasime ikka teki männiokstele ja keerutasime paremat poosi otsides tagumikud tekile! Muidugi esimesena saime tunda kui mõnus on kui käbi sulle kanni alla jääb ja puus vastu juurikat toetub... viu viu sekundiks!  Aga selle puhus ära tuuleke ja koos sellega kadusid ka imelikul kombel sääsed, nähtavasti metsahaldjad näitasid linnainimeste vastu külalislahkust! 💚🧝🏻‍♀️ Nii siis nautisime vaadet ja sõime-jõime, saime ka ujumas käidud - järvevee puhas lõhn, linnulaul, rohelus... see oli nii ilus!!! Aeg oli nii kiiresti läinud, nähtavasti oli ka see haldjate trikk, et ei pannud aja maratoni tähelegi, korjasime oma asjad viisakalt kokku ja sõitsime koju, tänades lahket metsarahvast! 

"Mõned" pildid lisasin ka siia Teile vaatamiseks. 

Nüüd aga lähen veidikeseks õvve ja siis hakkan kapikesele iluravi tegema!😉 

Tänud ikka Teile, et siia põikate ja ilusat suve algust kõigile! ❤️